Võrdsed, võrdsemad ja nende võrdlejad
Vaatan neid koolide edukuse võistlustabeleid ja valdade võimekuse võrdlusi ning mõtlen, kas ikka alati saab niimoodi asjade üle otsustada? Vahel justnagu saaks, vahel on aga asi kirjas justnagu hästi, aga muidu kuidagi vastuolus. Kas või väiksema gümnaasiumi ja suurema eliitkooli võrdlus. Kuidas saab võrrelda ühe ja sama mõõdupulgaga maagümnaasiumi olustikulähedast keskkonda ja õpilaste ja õpetajate valikul eelisseisundis olevat ,,sordiaretuse keskkonda"? Igaüks meist oskaks ainult valitud kraamist väärt kooki teha, aga arenema peab ju kogu õpilaskond, mitte ainult valikuhetkil parimateks osutunud.
Või siis võrrelda Viimsi valda ja Õru valda? Üks naudib Tallinna töökohtade tulumaksu koorejooki ja kannab poolteist korda üle pea ulatuvat võlakoormat ning hoiab 800 last lasteaiasabas, kuid on ,,võimekaim"?! Teine peab kõigi asjadega iseoma tarkuse ja napi rahakotiga toime tulema, võlgu on 0 krooni, aga ikkagi viimane? Ei ole see ju õiglane, näitab hoopis olematust regionaalpoliitikast tingitud võimaluste erinevust, mitte niivõrd ja igakord võimekuse puudust.
Usun, et Sangaste vallast vaadatuna, kes on sama tabeli järgi küll oluliselt ülalpool ja ka 3 aasta tabelis enimtõusnud-hüpanud vallana 2. kohal Kihnu järel (tõus ülespoole tabelis 3 aastaga 62 kohta), on meil õigus vaatamata omasuurustest edukamate hulgas olijana öelda, et kuidagi teeb taoline võrdlus just väiksematele liiga.
Eks ta ole! On ju ka meie edu põhjus seal tabelis suuresti euroraha väga edukas kasutamises ja korralikult arendatavas infrastruktuuris. Ja see sõltub suuresti ka n.ö. oskustest asju õieti taotleda ja vihasest võitlusoskusest tuima bürokraatiaga.
Samas peaks olema meil kõigil siin ääremaal võrdsem ja õiglasem ligipääs neile võimalustele, sest asi ei tohiks sõltuda vaid inimeste erinevast kompetentsist ja asjaajamisoskustest. Selleks on vaja oluliselt tugevamat, sisukat ja laiahaardelisemat regionaalpoliitikat, kui pelgalt ühinemiskaartide joonistamist. Vaest vaesega lihtsalt niisama automaatselt liites ei teki siia Kuveiti ega tule kahest miinusest seda plussi niisama kergelt. On vaja mõelda kõike ja enam läbi.
Ka riik kui kogukondade tugisüsteem ja nendest endist koosnev moodustis, peab enam mõtlema tasakaalustatud arengule ja mitte ilkuma mõne kohale pandud ametnikukese suu läbi, et teie siin nii ja meie seal naa! Riik on üks, maa on üks ja väärikus on meil kõigil üks! Tegelgem siis sellega, et see ühtsus ja võrdsus ka saavutatakse nii hinges kui ka võimalustes tegelikult.
Riigimehed peaksid tegema sügava kummarduse sellele ettevõtjale, kes arendab tegevust meie mail ja ka sellele inimesele, kes siin on ja elab. Võrrelgem parem omavahel neid mõtteid ja plaane, mida oleks vaja ääremaastumise peatamiseks ja rahva tagasitoomiseks oma koduriiki.
