Korraga kuulen mingit tuttavat hüüdu või pigem riiakat kurjustamis. Midagi kevadist lööb hinge. Liigun tasahilju lähemale ja kas tõesti - tedrekuked, suled kohevil, riidlevad omakeski! Ilmselt on jäänud kevadest miskit hingele, mis vajab tingimata väljaütlemist. Kahjuks nähti mind enne kui jõudsin fotoaparaadi haarata. Ja jälle ümbritses mind sügav põhjatu vaikus.