Vahastu „väega kõbbade kibbide“ kutse peale mihklipäeva laata kaemas
Kutsujad olid nii „kõbbad", et isegi kauni päikeselise sügisilma olid nad tellinud ja see oli neile ka täpselt õigel päeval kohale toimetatud.
Vahastu jääb suurematest asulatest just nii parasjagu eemale, et seal tekib justkui oma väike maailm. Seda oma maailma, oma kandi vaimu oli tunda ka laadal. Tänapäeval ei ole just palju selliseid laatasid, kus kokkutulemine ja kokkusaamine, ehe laadamelu on olulisem kui kukrusse kõliseva kogumine.
Juba laadakutse andis maalähedase, mitte ärilise suuna - „kui Sool oo miskit üle, tule mooga kaupa ajama, kaup kauba vasta". Kui sul on midagi üle, siis tule, näita ja jaga. Kuulutuses lubati, et vahetada saab nii kaup kauba vastu kui ka salmi, tantsu või pilliloo vastu või „kui Sool kohe mitte midagist ei ole, sis võib olla soad oma lepalehte (raha) vasta kah midagist vahetada".
Kaubaks olid nii küülikud ja kanad kui ka ainulaadsed omatehtud hoidised, samuti riided, lõngad, jõhvikad, koogid ja mesi.
Viimasega kauples perekond Sild, kes ühtlasi külalaval sõnalist poolt vedas ja ka „komejanti" esitas. Nende käest meepurki ostma minnes ja jutustama jäädes sai kuulda imelugu sellest, kuidas kaks linnainimest mitte väga palju aastaid tagasi Kaiu valda elama asusid ja ilma ühegi
eelteadmiseta mesilasi pidama hakkasid. Eelmisest peremehest alles jäänud neljast tühjast tarust on nüüdseks kasvanud rohkem kui kolmekümne taruga „mesilaslinnak". Ja mesi maitses hää.
Siinkirjutaja mekkis veel õunamoosist valmistatud nutellat ja kahe ülimaitsva koogi retsept õnnestus ka endale lunida. Ja ilma liialdamata -nii maitsvat lambalihaga värskekapsasuppi ei saa nähtavasti kuskilt mujalt kui Vahastu laadalt.
Laadakutses lubatud „lõõritavaid naesesid" ei õnnestunud küll kuulata, küll aga tekitasid elevust trikoosse riietatud noorhärrad, kelle juhendamisel laadalised soojendusvõimlemist tegid. Lustaka etteaste andsid ka välja kuulutatud „kepsutavad Tantsusarvikud". Omapärase nime taga peitub Tallinnast kohale tulnud rahvatantsurühm.
Selle väljauurimine, kes seisab laada ettevalmistamise taga, osutus omajagu keeruliseks. Laadaliste suust kõlas korraldajana ja laadamõtte algatajana Eha Metsalliku nimi, kes aga ise ütles, et ilma kohalike sädeinimeste Irma ja Marge Robami innu ja toetuseta oleks see traditsioon soiku jäänud. Ilmselt on tegemist taas selle nähtamatu, kuid tugeva Vahastu kandi vaimuga, mis seob ühistes ettevõtmistes kõiki sealseid inimesi nii sujuvalt, et kedagi eraldi esile tuua olekski meelevaldne.
