Miks me tahame olla õpetajad?

Tänavusel õpetajate päeval endiste õpilaste keskel, kes asendasid nii direktsiooni kui ka õpetajaid, mõtlesin taas kord sellele küsimusele. Tunded, mis koolisituatsioonis vahelduvad, võivad lainetada seinast seina. Hommik võib alata rõõmsa elevusega ja siis jõuda ülepingest tingitud peavaluni, vahel lausa hingelise murdumise hetkeni. Samas pole ühtegi kooliaastat, kuhu ei kuuluks pidupäevad või südamlikud ja õnnelikud hetked.

Võimalik, et õpetajaks olemine toob rõõmu ja rahulduse ikka neile, kes ei talu pidevat rutiini ja vajavad ootamatute väljakutsetega tööprotsessi. Iga õpilane, kes muret ja hingevalu teinud, võib äkitselt heas mõttes üllatada. Tulemuste saavutamine võtab sageli aega mitte päevi, vaid aastaid. Mõnikord endiste kasvandikega kohtudes avastame, et nad pole unustanud meie antud panust ja meie pole unustanud nende nägu, nime, olemust ja isiksust, kuigi see on muutunud täiskasvanulikumaks, küpsemaks. Väikese kooli suur pluss on see, et iga laps jääb meelde.

Igal oktoobrikuisel õpetajate tähtpäeval ma imestan ja imetlen meie vilistlasi. Siit minnes, kuuenda klassi lõpus, on nii mõnigi trotsi täis, püüdes näidata, kuidas keelud ja käsud on ainult «tittedele»... Aga nüüd, kus nad tõepoolest on nii sisult kui kasvult suured, on meil võimalik arutleda koos koolisüsteemi, hariduse, nende endi arenguteede üle. Soe, avatud olek, mõnus huumor - see ongi lõpuks see, mis teeb meile, siia Viiratsi Kooli «maha jäänud» pedagoogidele tõelist rõõmu. Äraütlemata kiidurikas oli ka tänavuse aktuse kõne asendusdirektori ja -õppealajuhataja poolt.

Kuus aastat on möödunud ja meie marakrattidest on saanud gümnaasiumi abituriendid, kes pole unustanud siinseid õpetajaid, kooli head aurat ja õppetöö tugevat alust, mis olevatki andnud neile toe edasisel kooliteel. Loomulikult me teame, et edu taga on ikka noor ise ja tema õpihuvi, nagu ka õpilase pere ja selle väärtused. Aga siiski - aitäh ilusa sooja päeva eest!