Põnev ekskursioon nukumuuseumisse
See huvitavaid lahendusi täis koguperemuuseum tekitas meis oma nukuväljapanekutega vaimustust. Muuseum kujutab endast üht osa nukukunstikeskusest, kuhu kuulub ka Eesti Nuku- ja Noorsooteater NUKU. Meie rühma saatis giid, kes juhatas vene keeles ekskursiooni läbi muuseumi kõikide saalide.
Täiskasvanutele on muuseumikülastus sama huvitav kui laste jaoks - sa otsekui pöörduksid tagasi lapsepõlve. Kujutage endale ette, et te seisate põhjatu kaevu ääres, teie jalgade all on läbipaistev põrand ja mööda käänulist toru veereb allapoole münt, mis on visatud selleks, et teie soov täide läheks. Või jalutate mööda klaassilda pea kohal rippuvate veidrate elukate all. Tähtede võlvsaalis võib aga vajutada ükskõik millisele mõne tuntud nukujuhi pildiga nupule ja vaadata videoklippe armastatud nukuetendustest.
Sugugi mitte kõikidel meie lastel ei jätkunud julgust laskuda mööda järsku treppi õuduste keldrisse. Neid aga, kes söandasid sinna minna, ootas ees ehmatus. Sinna on kogutud teatri kõige õudsemad ja süngemad nukud
Väga meeldis meile giidi algatatud muinasjututeemaline mäng „Mis on nendes mustades kastides?". Meie lapsed olid tõesti tasemel! Nad vastasid kõikidele küsimustele õigesti, teenides sellega ära lugupidamise ja kiituse ekskursioonijuhilt, kes ütles, et vähe on neid lapsi, kes arvavad ära vastused kas või pooltelegi küsimustele. Näiteks küsimusele: „Mida on vaja kaotada, et leida endale prints?", vastas kolmanda klassi tüdruk Kristina otsekohe: „Kristallkingake."
Elektroonilises postkontoris said kõik soovijad saata oma aadressile foto iseendast ükskõik millises karnevalikostüümis. Üheksa aasta vanune Danja keeldus otsustavalt laskmast ennast pildistada Küüliku kostüümis ja et mitte purustada lapse unistusi, valisime talle Printsi piduliku rõivastuse.
Jälgisime ka teatrinukkude valmistamist sealsamas paiknevates töökodades, vermisime endale spetsiaalse aparaadiga mälestusmündi ja proovisime maast tõsta üksnes pealtnäha väga rasket punast kaalupommi. Oma ringkäigul kohtusime muuseumi heasüdamliku direktoriga, kes, teada saades, et me oleme Paldiskist, hüüatas rõõmustades: „No lõpuks ometi!"
Ühes toas paiknes isegi täiskasvanuid vaimustanud väljapanek - kaks sadakond aastat tagasi elanud kümneaastast poissi valmistasid ja hoidsid alles imelise kollektsiooni miniatuurseid vanaaegseid purjelaevu, galeere, kahureid, mereröövleid, rüütleid ja kuningaid koos kogu nende juurde kuuluva atribuutikaga.
Pärast ekskursiooni vaatasime suvist teatrietendust. Muusikalavastus kandis nime „Nukumängu ABC". See etendus ei vajanudki tõlget. Olles andekatele noortele näitlejatele valjusti plaksutanud ja ostnud igaühele jäätise, sõitsime suurepärases meeleolus koju tagasi.
Armsad vanemad, kinkige oma lastele pidupäevi, sest lapsepõlv lõpeb ju nii ruttu.
P.S. Suur tänu laste sõidutamiseks kasutatud bussi eest, mille andis meie käsutusse Paldiski linnavalitsus.
