Raamatu „Räpina - aiad ja pargid" saamislugu
Mõte kirjutada raamat Räpina aedadest, haljasaladest ja parkidest tekkis 2010. aasta jaanipäeval kokkukutsutud endiste räpinlaste mõttetalgutest, mille korraldas Räpina vallavalitsus hr Helmi eesvõttel.
Olin sellele Räpina arenguid puudutavale ideede genereerimise arutelule palutud koos venna Enno Ootsinguga. Koosolemisest jäi kõlama mõte, et Räpinat tuntakse suures osas ikka läbi aianduse ja aiakultuuri. Meie kahe mõttetöö jätkus õhtul kodakondsete suuremas ringis meie sünnikodus, endises Ala asunduse asundustalus praegusel Raigla maanteel. Järgmiseks hommikuks oli plaan valmis - kirjutada Räpina aiakunsti arengust ja aedadest parkidest rohkete piltidega illustreeritud raamat, et suurendada seeläbi veelgi kodukoha tuntust. Vallavanem koos oma töötajatega võtsid mõtte omaks ja nii sai aastapikkune tihe töö alguse.
Muutuse esialgsesse plaani tõid Delfi rubriigi Eesti Elu veergudelt talvel loetud mõtisklused teemadel „Mida meil turistile pakkuda on" ja „Ideid ja mõtteid Räpinast ning Räpina huvides". Mind kui sünnilt ja hingelt räpinlast puudutas sügavalt seal avaldatud lugejakiri. Mõistsin, et olen kohustatud kirjutama ka sellest, mida ma tean kohalikust ajaloost ja mida nooremad, aga ka Räpinas vähem aega elanud inimesed ei pruugi teada, samuti sellest, millist teavet olen suuteline lisaks koguma. Juba pooleldi valminud käsikirja aedadest ja parkidest tuli oluliselt täiendada ning raamat sai alapealkirja ja sisutäienduse - lisandusid teemad Räpina ajaloost. Nii tegin valikuid eelnevalt kogutud materjalide seas ja kõik varem valitud ning uuritud objektid ei mahtunudki enam kokkulepitud mahuga raamatu lehekülgedele. Seda enam, et albumilaadne trükis pidi ilmuma rohke pildimaterjaliga ja kolmes keeles.
Algseks stardimaterjaliks oli sünnikodu raamaturiiulist pärit 1936. aastal kirikuõpetaja Anton Saarmani kirjutatud „Pudemeid Räpina koguduse ajaloost", lisaks teave Räpina Aiandus- ja Koduloomuuseumi kogudest. Kõik muu info on saadud Muinsuskaitseameti Arhiivist, Tartu Ülikooli Raamatukogust ja Rahvusraamatukogust, Akadeemilise Raamatukogu Baltika osakonnast, Eesti Ajalooarhiivist ning Rahvusarhiivist. Eraaedade osa ja nõukogudeaegse parkide haljasalade rajamise alase teabe allikaks said räpinlased ise, eesotsas muidugi teemakohaste süvateadmistega Enu Mäela, Maie Vaino ja legendaarne Õpetaja, praeguseks 104 aastane Elle Mälberg.
Huvitavat tõi materjali kogumise ajal iga järgnev päev. Näiteks haakusid minu kaardiotsingutega Tartus paikneva Eesti Ajalooarhiivi kartograafid ja pakkusid omalt poolt välja Räpina kaardi aastatest 1681-1684! See rootsiaegne ja -keelne valla plaan annab teavet Räpina valla suurusest ja vägevusest. Ka vastab see küsimusele, kus paiknes rootsiaegne mõis Rapins Hoff ja missugune nägi välja piirkond enne jõe paisutamist. Tõsi, kaart on meie mõistes ebatäpne, sest toona puudus ju kaardimõõdustiku süsteem nii nagu me seda tänapäeval kasutame, kuid Räpina haldusüksuse vägevuse annab see ometi hästi edasi. Põnevaks otsinguteemaks püstitasin endale kohalike seas vaidlusi tekitanud fakti täpsustamise, kas Puuaiasõda toimus vabriku puuhoovis või Alamõisa viljapuuaias. Mõtlesin läheneda teemale saksa keele kaudu, milles puu (puidu) vaste on das Holz ja viljapuuaeda nimetatakse der Baumgarten. Minuni jõudnud saksakeelne teave aga ei pea sündmust peaaegu üldse mainimisväärseks. Mulle etteantud aja sees jäi välja selgitamata, kus siis ikkagi Puuaiasõda täpselt toimus.
On teada fakt, et paberivabriku käivitamisel toodi Räpinasse 150 töölist koos perekondadega Venemaalt, kellele maksti ka tsaaririigi kassast palka. Samas tekitas see rohkelt küsimusi. Kas või selle kohta, kui suur oli sel ajal üldse Räpina elanike arv. Miks ikkagi toonane mõisahärra von Löwenwolde suri Siberis Solikamskis? Oli ta ju see mees, kes ehitas paisu ja pani sellel käima kolm vabrikut korraga, mis oli haruldus terves Euroopas. Kindlasti on ka neile küsimustele kusagil vastused olemas, kuid kokkulepitud aja jooksul polnud võimalik neile vastuseid leida.
Aeg ei peatu. Juba üsna varsti, viimase lehekülje isikunimede registri täpsustamisel leidis raamatu toimetaja Sirje Ootsing, et rootsiaegne mõisa rentnik Martin Schmidt sai rauasulatusahju ehitamise eest Rootsi kuningalt aadlitiitli ja nimele eesliite Gyllen (rootsi k. kuldne). Niisiis asus Liivimaa esimene rauasulatusahi Eisenhütte Meelvas ja selle ehitas Räpina mõisa toonane rentnik von Gyllenschmidt!
Mõne nädala eest sain info, et Sillapää mõisapargi rotundi, mida rahvasuus ka Musitempliks nimetatakse, restaureerimise käigus on ühelt sambalt paljastunud aastaarv 19. sajandi I poolest. Tõenäoliselt viitab see templi ehituse ajale...
Tänuavaldus. Raamatu materjali kogumise, kirjutamise, tõlkimise, toimetamise ja kujundamise eest on kogu meeskond äärmiselt tänulik Räpina Vallavolikogule ja -valitsusele, Räpina Kultuurkapitalile, Eesti Kultuurkapitalile ja Piiriveere Liidrile.
