Kuidas elu on karastanud, mitte kahjustanud
Kui kohtumise kokkuleppimiseks helistan, teatab tarmukas mehehääl telefonis: „Mul on praegu rääkimiseks halb asend. Olen õunapuu otsas õunu korjamas."
Mida öelda?! „Olen seedermändide otsas ronides karastuse saanud ja kõrgust ei karda," ütleb 78aastane Ado, kui kohtudes tema krapsakust imetlen. Palju neid 80aastasi ikka on, kes mööda puid turnivad!
Need seedermännid juhatavad küll ühe põhiteema juurde. 17 aastat oma elust veetis Ado Siberis Vasjugani jõe äärses Nedostupnõi külas. „Oli sinimustvalge ja hopp - ühe ööga oli kõik kadunud," meenutab Ado seitsmeaastase poisikesena kogetut.
Äraviijad ütlesid sel 14. juuni ööl 1941, et minnakse kolmeks päevaks. Tagantjärele saab ta muiates kinnitada, et viijatel oli õigus: kodumaale tagasi jõudis ta 17. juunil, ainult et vahepeal oli mööda lennanud 17 aastat. Või hoopis mööda veninud...
Ado Tammemägi auks peab ütlema, et Siberis nähtud viletsust, häda, ebaõiglust ja inimlikku rumalust suudab ta meenutada eluterve huumoriga, vaid korra lähevad silmad veekalkvele. Siis, kui ta kirjeldab viimast mälupilti oma isast teel vangilaagrisse.
Pilti tugevast mehest, kes võis naise ühele ja poja teisele õlale võtta ning muretult ringi patseerida, aga kes pidi tunnistama jõuetust nn süsteemi ees.
Tagasi elukogemusega
Ado ütleb, et lapsepõlve tal ei olnud. Selle täitis nälg, mis sõja ajal ja pärast sõda valitses. Süüa polnud midagi muud kui nõgeseid ja maltsa, harva pudenes kusagilt kartulikoori ja sai killukese loomasöödaks mõeldud õlikooki. Siis läks küll elu lahedamaks. Jõukust ei olnud, aga saadi hakkama. Töörügamist oli palju, aga noortel ikka laulmata ja tantsimata ei jäänud. „Eks ta mind ka oma ilusa lauluhäälega ära võlus," viipab Ado naise Anastasia poole. Tänavu sai neil koos elatud 58 aastat. „60ni peaks ära pingutama," poetab Anastasia aasides.
Peale pere loomise sai Adol Siberis tublisti eluvundamenti laotud. Verinoorele mehele andis Siber maja ehitamise kogemuse, kui ta endale emaga eluaseme rajas. Seal õnnestus tal proovida ka sepaametit, töötada traktoristina, hoida esimest korda peos autorooli. Viimasest kasvas välja suur huvi autode vastu. Nii et juba Eestis tagasi olles sai Adost esmalt autobaasis lukksepp, seejärel aga autojuht. Aastateks. Ta on keerutanud rooli Eesti teedel ja Venemaa avarustes, kümme aastat töötanud Võrus taksojuhina. Viimased töökohad koondises Auto (töökoja meister) ja tehnoülevaatuspunktis olid samuti seotud autodega.
„Ema ütles, et mu esimene sõna oli ka „auto". Et olin seisnud akna najal, vaadanud välja, näinud autot ja korranud: auto-auto. Enne veel, kui „ema" ja „isa" ütlema õppisin," kommenteerib Ado Tammemägi.
90 aastat tööstaaži tuleb aga sellest, et Siberis oldud aastad korrutatakse pensioni määramisel kolmega.
Rohkem kui töömees
Kui Siberist tagasi jõuti, seadis Ado Tammemägi end sisse ikka vanaema-vanaisa juures Meegomäe külas. Seal, kust oli ka tee külmale maale alanud.
Ajapikku ehitas Ado oma perele välja talumaja teise korruse. Praegu on see kena põline talumaja tervenisti tema pere päralt. Esimesel korrusel elab tütar Marina perega. Ja midagi eriliselt õdusat on taluõues, kus on alles kõik vanad hooned. Eks nende korrashoid on nõudnud üksjagu pühendumist.
Elujõudu ei paista elu esimese poole vintsutused aga Ado Tammemäelt võtnud olevat. Vastupidi, kõigi tööde kõrvalt lõpetas ta küpses eas veel Võru tööstustehnikumi.
Ado isa harrastas raskejõustikku ja ilmselt kandus see pisik ka pojale. Tõstespordiga ei saanud Ado Tammemägi end aga pikaks ajaks siduda, sest selg ei pidanud vastu. Selle asemel harrastas ta aastaid tuletõrjesporti, sõitis rallit ja sai meistersportlase kandidaadiks autoturismis. Viimane tähendas kümmet suve veeremist, algul Zaporožetsi, hiljem Volgaga, mööda suurt Nõukogudemaad - Murmanskist Suhhumini. Teel sündinud matkapäevikute toel saaks ilmselt hulga õhtuid reisimuljete vestmisega sisustada.
Võib-olla just ise elu tegusaks elamise pärast ei ole Ados kibestumist. Tal on koos kaasa Anastasiaga peale tütre poeg Anatoli, viis lapselast ja kolm lapselapselast. Ta on eluga Eestis rahul, välja arvatud üks asi.
„Ma saan kõigest aru, aga ühest asjast ma aru ei saa: miks on pension seotud keskmise palgaga? Enamik rahvast saab ju alla selle, aga kõigi - meditsiiniõdede, keevitajate jne töö on oluline. Riigikogu liikmed võivad olla targemad ja tublimad, aga nad saavad selle eest ka suuremat palka. Miks peaksid nad suurema palga pealt ka rohkem tööstaaži saama," ütleb ta ühe hingetõmbega.
„Me nägime elu ilma rahata, sellepärast on meil nüüd hea," lausub Anastasia mõtlikult.
Lõpetuseks läheme õue pilti tegema. Selleks leiame sobiva koha sauna ees, mis näeb välja nagu üks korralik elumaja. See on talu ainsa uusehitisena Ado kätetöö. Perekoer Dello on meiega kaasa lonkinud ja nagu tellimise peale tipib fotosessioonile ka kass Kutt. Kõik ongi koos - üks pere sügises.
