Vanaisapõli on elu ilusamaid aegu
“Vanaisa õpetab mulle praegu tähti. A, B, D, mõnd tean veel,” räägib asjaliku olekuga kahe ja poole aastane Evert Kuus.
Everti vend Joonas-Hendrik Mägi on kümnene ja temal pole tähtedega enam ammu muret.
Neil on vanaisaga hoopis argisemad teemad. “Eile õppisime gloobuse ja maakera erinevusi. Vanaisa leiab, et maakera erinevalt gloobusest päris ümmargune ikka ei ole,” kõneleb Joonas-Hendrik ning arvab, et küllap see nii ka siis on.
Kuna kõndimine on tal pisut kehvake, on Toivo Päid enamasti tubane inimene. “Ma õpetan neile toas igasugu asju, aga selline vanaisa ma jah ei ole, et koos suusatamas või kalal käime,” tunnistab ta.
Läinud nädalal tegi Vanavanemate Fond teatavaks aasta vanaema ja vanaisa. Vanaisa tiitli saigi Toivo Päid Tartumaalt Rõngust.
Vanaisana aega rohkem
“Igasugu eluetappe on olnud, aga vanaisa oma on üks parimaid, ilusamaid,” arutleb mees. Samas ütleb ta, et ega isa ja vanaisa rollid kuigivõrd erinegi. Suurt vahet oma või lastelaste puhul ta ei tunne. Ühtmoodi omad kõik.
Kõige suurem vahe on hoopis selles, et nüüd vanaisana saab ta lastelastega rohkem koos olla kui varem oma lastega, aega on vabamalt. 40 aastat loomakasvatusjuhi, zootehniku tööd kunagises Rõngu sovhoosis jäid paratamatult ju sellesse aega, kus oma lapsed sirgusid.
Vanem tütar elab perega Tallinnas, Otepääle kodu rajanud noorem tütar aga töötab Rõngu keskkoolis õpetajana ning sama kooli 4. klassis õpib Joonas-Hendrik. Sageli tuuakse ka Evert vanaisa ja vanaema hoida. Nii saab Toivo Päid peaaegu iga päev vanaisarolli täita.
Koolivaheajad ja sageli nädalavahetusedki veedavad nende juures ka Tallinna lapselapsed. Vanim neist, 18aastane Hanno Padar võttis Tallinnas vastu ka vanaisale määratud tiitli.
“See tiitel oli selline üllatus, et kui Hanno Tallinnast helistas ja seda ütles, oli mu esimene vastus, et ära aja jama. Aga õigust rääkis,” meenutab Päid.
Äärmiselt tagasihoidliku inimesena tahaks ta oma tiitli võimalikult maha vaikida. Või kui Maaleht teisiti ei saa, siis kirjutagu sellest hästi lühidalt.
Ja ta näitab kahe sõrmega kui pikalt. Paar-kolm sentimeetrit. Ainult nupu jagu.
Õnneks on tegu temale omase huumoriga. Tegelikult kuluks igale vanaisale naljasoon ära.
Kuidas isa olla ja nüüd siis ka vanaisa, selles Toivo Päidil omaenda isa ja vanaisa puhul eeskuju küll puudub. Ta pole näinud ei oma isa ega kumbagi vanaisa.
Isa võeti samal 1943. aastal, kui Toivo sündis, Saksa väkke ja ei ole siiani teada, kus ta sõjas langes.
“Eks siis isaks ja vanaisaks olemise oskused ja kogemused tulid mul nii-öelda töö käigus, pole kumbki raske olla,” muheleb ta nüüd.
Hoia tervist vanaisaajaks
Abikaasa Helve-Sirle Päid lisab, et Toivo on mitte ainult imeline vanaisa, vaid ka imeline inimene. “Imelik on oma meest kiita, aga ta ei näe halba üheski inimeses,” põhjendab abikaasa.
Naise sõnu tuleb uskuda. Tunneb ja teab ta oma meest nüüdseks ikkagi juba üle 50 aasta. Nad õppisid Tartus Miina Härma koolis ühes klassis.
Paari aasta eest kirjutas Maaleht Rõngu perest, kes kooli pikaks veninud remondi ajaks andis poole oma kodumajast tasuta kooli kasutusse. Päidide pere see oligi. Nüüd tagasi vaadates peavad nad aastat, mil nende kodust sai sipelgapesa, kus kaks klassitäit lapsi ringi sebis, väga toredaks.
Aasta vanaisana tahab Toivo Päid meestele südamele panna, et nad hoiaks oma tervist, et saaksid siis ka nautida täisväärtuslikku vanaisarolli.
“Ma olen saanud seda 18 aastat nautida ja mine tea, ehk pole kaugel seegi aeg, mil vanavanaisa tiitel lisandub, tore oleks,” mõtleb ta ajas ettepoole.
