Suur sündmus oli minu arvates 20. oktoobril ette­lugemise päeval meie koo­lis toimunud otseühendus Washingtoniga. Kuna meie ajavahe on 7 tundi, siis algas meie ülekanne pool neli õhtul (neil oli siis alles pool üheksa hommikul). Sündmuse ette­valmistus sai alguse juba juu­lis, kui ma sain Ameerikast palve sellist üritust organisee­rida. Ma suhtlesin aktiivselt partneriga ja nii saigi see kõik võimalikuks. Meie esitasime enda poolt neile loo ,,Lugu vana pakase kolmest ulakast pojast", mida näitasime nei­le (õpetajad lugesid ja lapsed näitlesid).

Nemad omakorda esitasid meile kaks lugu (abiks aru­saamisel olid pildid). Kah­juks mängis tehnika natuke vingerpussi ja meil oli heliga probleeme- nad ei kuulnud meid. Lõpuks lahenes kõik ja me saime neile esitada oma loo ja ühiselt laulda ,,Kui sul tuju hea". Loodan, et see pole meie viimane kontakt lastega teistest riikidest vahetult su­helda.

Muidugi ei saa jätta täna­mata minu abilisi, ilma kelleta ei oleks see üritus toimunud.

Krista, Raivo, Signe, Al­lika, Ann, Margit ja muidugi meie näitlejad- AITÄH TEI­LE!