Linnainimene rääkigu maaelust siis, kui sellest midagi teab

Teinekord hakkab mõne linnainimese jutust halvasti kõrva ütlemine, nagu oleks kõik maamehed ühtmoodi kasimata ja lühikese aruga, istudes vaid poe juures õllepudel pihus, kirjutab Uma Lehes Võrumaal elav Kaie Nõlvak.

Kui see ütleja aga Tallinna ja Tartu vahel suure tee pealt kõrvale keeraks, siis peaks ta ometi märkama, kui palju maju on korda tehtud, ümber ja uusi ehitatud, kui ilusad on aiad ja nurmed, kui palju on heinamaid ja loomakarju.

Selleks, et maal ära elada ja lapsi koolitada, tuleb kõvasti rohkem tööd teha kui linnas.

Ja see "lahe" ütlemine, et Maali maalt ühte või teist asja ei tea, on ka vildakas. Seesama Maali oli mõnikümmend aastat tagasi kohalikus poes müüja, sovhoosis arveametnik või koolis õpetaja. Ja kui lüpsiski laudas lehmi või söötis sigu, siis luges ta ka raamatud, käis teatris ja aitas lastel koolitöid teha.

Ega maainimesel sellepärast veel mõistus kadunud pole, et kodulähedane pood ja postkontor kinni pandud, kiirabi ja tuletõrje tunni või kolmega kohale jõuavad või telepildiga nöögitakse. Aruga on kitsas käes hoopis neil, kes maaelu nuusutanudki pole, kuid kõike kogu aeg ümber korraldada püüavad.