Hingelt noor ja jätkuvalt tegus
Mäletan teda, kui ta poolsada aastat tagasi poisikesena minu kodukülla saabus. Pere tuli Karjalast Eestisse ja neile anti tilluke korter Rajakülas sovhoosi töölistele ehitatud barakis. Vovkale ei meeldinud elukohamuutus sugugi - järvederikka kauni Karjala metsadest karjalautade kõlekoledasse naabrusesse, võhivõõrasse keskkonda! (Kuigi ega Karjalassegi meepütte maha jäänud; sealne menüü koosnes Vovka jutu järgi veest ja kalast: esimeseks roaks oli kala veega, teiseks kala veeta ja kolmandaks vesi kalata.)
Selle perega sõbruneti kiiresti, vaatamata keelebarjäärile. Toona oli meie mail väga vähe vene keelt kõnelevaid inimesi ja Vovka õppis kiiresti eesti keeles suhtlema.
Selle Mäetagusel elatud poole sajandi jooksul on V ladimir 7×7 paari saapaid läbi kulutanud, sada puuda soola ära söönud, talunud valu ja kibestumisi, kogenud rõõme ja kordaminekuid... ning otsinud ja leidnud aina uusi tegemisi.
Ta on nagu hunt Kriimsilm, ainult rohkearvulisemate ametitega. Õppis autolukksepaks, töötas auto- ja bussijuhina ning varustajana ehk - nagu mees ise naljatab - varastajana.
Sõjaväest tulnuna meelitas klubijuhataja ta kohalikku uhke nimega orkestrisse Fööniks trummariks. Temasugune energiapomm sobis rütmipillide taha nagu valatult.
Selleaegne seltsielu tormles ja kees vulinal nagu vesi katlas. Pikad tööpäevad ei takistanud proove ega esinemisi; tantsuõhtud venisid hommikusse...
1982. aastal sai Vladimirist kohaliku ametiühingukomitee esimees; üürikest aega oli tema hooleks ka hääbuv punapiletiorganisatsioon. Just sel ajal päästis lapsepõlvesõber mu suurest hädast. Toona elas Mäetagusel üks veider „tanta", kes kogu aeg vaenlasi otsis... ja nägi. Minu ajaleheartiklites põlesid tema jaoks hoiatavad natsionalismi tulukesed ja ühel hetkel ületas see tema taluvuspiiri ning ta teavitas KGBd minust kui riigikorra vastalisest ja ohtlikust elemendist. (Viimaseks piisaks tema kannatuste karikas sai juubelilugu tsaari ajal loodud puhkpilliorkestrist, mille dirigent oli endise kodanliku igandi ja rahvavaenlasena vangilaagris viibinud tulihingeline muusikaentusiast ja igati austust vääriv Otto Osula.)
Kuna olin selleks ajaks just teise infarktiga maha saanud, oleks KGB-laste väntsutamine võinud mu eluküünla sootuks kustutada. Vladimiril oli tutvusi igal pool, õnneks ka sealsete ülemuste seas, ja ta pani sõna otseses mõttes suuremale hädale käe ette ning mind jäeti paari vestluse järel organite poolt rahule.
Mõni aeg pärast Eesti Vabariigi lootusrikast sündi suundus minu päästja ärimaailma, temast sai RTI kommertsdirektor Jõhvis ja Tuleviku poepidaja Mäetagusel - tema hoole alla kuulus ka autokauplus, millega ta kaugete külade vanuritele toidukraami kohale vedas.
Eelmine töökoht oli Vladimiril Uikala prügilas, praeguseks on ta võtnud koduvalla heakorra eest hoolitsemise oma võimekatesse kätesse.
1988. aastal k ir jutas tol la l Leninlikus Lipus praktiseerinud noor ajakirjanikuhakatis Vladimir Derbukist portreeloo „Olla kasulik inimestele", kus ta lõppsõnas arutles selle üle, et Vladimir, kes võinuks julgelt Mäetaguse tolmu jalgadelt pühkida, jäi ometi paigale. Karjalast tulnud poisike kasvas siinmail meheks, juurdus siia ja peab seda kohta koduks, soovides jätkuvalt olla kasulik oma kaaskodanikele - hoolimata nende rahvusest või usutunnistusest.
On pisut veider, et mõnest poisist ei saa kunagi täiskasvanut - ja seda heas mõttes. 60aastane Vladimir Aleksandrovitš on ikka Vovka - nii enese kui teiste silmis. Püsimatu, kärme, sekeldav ja sekkuv; lapsepõlve Karjala on tal veres, sestap maandabki ta elu- ja tööpingeid Peipsi järvel kalastades või Alutaguse laantes seeni otsides. Tühjade kätega pole ta kunagi koju tulnud ka kõige kehvemail püügi- või saagiaastatel.
(Nii mõnigi kord on tema toodud riisikad ka minu pannil isuäratavat lõhna levitanud - ja nõnda on minugi metsane lapsepõlv taas oma ja käegakatsutav).
Elus on tavaline, et meelemuutused käivad mööda inimesi ja eilsed sõbrad on täna juba võnnuvõõrad. Vovka on samaks ja omaks jäänud; tuule-, tuisu- ja põikpäine, kellega saab tuliselt vaielda ja kellele võib rasketel hetkedel toetuda. Koduvalla volikogu liiget, hiljuti teist juubelit tähistanud Vladimirit ei kõiguta mõte populaarsusest - ta ütleb enda kohta, et nii vilets mees ta ka ei ole, et tal vaenlasi poleks.
Õnneks on sõpru rohkem!
