Helmi on töötanud Torma kooperatiivis raamatupidajana. Kui see pankrotti läks, sai ta raamatupidajana tööd Mustvee varumiskontoris. Samal ajal kohtus ta Richardiga ja nad abiellusid. Noored hakkasid elama Mustvees. Kui varumiskontor likvideeriti, jäid mõlemad töötuks. Neile pakuti Lohusuu ristis asuvas toidupoes tööd. Helmi kartis seda pakkumist vastu võtta, kuna tal ei olnud kassapidamistöö kogemust. Richardil oli varem baaris klienditeenindajana töötanud ja lõpuks otsustasid nad mõlemad kaupluse tööpakkumise vastu võtta. Töö oli raske ja poeruumid külmad.

Nad käisid tööl iga päev välja arvatud jõululaupäeval ja aastavahetusel. Helmi ema hoidis lapsi. Poes oli palk väike, aga tööd oli vaja teha, sest majaehitus oli pooleli. Richard ehitas üksinda, kuid raskematel töödel oli Helmi ka abis. Nad tegelesid ka põllumajandusega - kasvatasid ja müüsid vilja ning porgandit. Seltsielu jaoks aega ei jäänud, sest põhitöö poes, majapidamistööd ja tütarde kasvatamine võtsid kogu aja.

Helmi tahaks majas ja aias palju tööd teha, aga tervis on kehv. Ta toimetab vaikselt ja teeb nii palju, kui jõuab. Ja õige ka - tervisega ei tohi mängida. Õnneks aitab kodutöid teha tütar Tiina. Ka lapselapsed käivad tihti külas ja abistavad neid raskemates töödes.

Oma elu üle tegelikult Helmi ei kurda. Küll aga on ta mures noorema generatsiooni pärast. Halb on see, et noortel on tööd vähe, palgad väikesed ja hinnad muudkui tõusevad. Helmi ja Richard on tublid, et tööga endale liiga ei tee. Kõigega ei saa ega peagi üksinda hakkama saama. Raskemate tööde puhul peab abi paluma ja hea on see, et Helmi ja Richard seda oskavad. Paljud auväärses eas inimesed võiksid neist eeskuju võtta ja mitte rabeleda. Tervis on kõige tähtsam.

14. novembril täitus rõõmsameelsel proua Helmil 87 eluaastat. Meie soovime talle sünnipäevaks palju tervist, pikka iga ja kõike head.