Ain Pajula: meil on ühtehoidev pere
Olen seda juba üht teist isadelugu kirjutades täheldanud, et enda isiku esile tõstmine pole tublidele isadele mokkamööda. Mitte seepärast, et nad ennast ei hindaks, vaid seepärast, et seda, mis tõesti loeb, ei saa panna mustvalgel sõnadesse ega ole vaja ka kuulutada kogu ilmale. Piisab, kui oma kallid inimesed teavad ja näevad. Isarolli peavad nad auasjaks, aga samas ei tähtsusta nad seda ka üle. Oma panust kodutagalas võetakse loomulikuna. Nõnda olen mina seda adunud.
Tajusin seda ka siis, kui käisin pärast isadepäeva vestlemas Ain Pajulaga. Ain on kolme lapse -Anari, Lisette ja Aironi isa. Vanem poeg on hetkel sõjaväes vahipataljonis aega teenimas, tütar õpib Rapla Vesiroosi gümnaasiumis ja nelja-aastane pesamuna käib Kaiu lasteaias.
Ain on oma perega Kaius elanud üle paarikümne aasta, oma tulevast abikaasatki kohtas Kehtnast pärit mees esimest korda just Kaius korraldatud õpilasmalevas.
Aini isadepäeva hommik algas lillede, kallistuste ja hommikuse kohvilauaga. Tõsi, kallistusi saab ta lastelt ka muul ajal ja nädalavahetusi alustatakse ka tavaliselt ühise hommikusöögiga, ka õhtused koosistumised on selles peres
traditsiooniks. Isadepäeva hommik oli aga veidi pidulikum kui muidu. Vanem poeg küll isadepäevaks koju ei saanud, sest oli samal ajal presidendi lossis auvalves, kuid isale helistamiseks oli mahti ikka.
Õhtuse elamuse andis lasteaias peetud isadepäev. "Kui laps koju jõudes emale juba ukselt oma muljeid hüüdis, sain aru, kui oluline on tema jaoks isa ja isaga koos veedetud aeg," ütleb Ain.
Kaheksateist aastat Kaiu jahindusklubis tegutsenud Ain on jahipisikuga nakatanud ka Aironit, kes ei ole mingil juhul nõus koju jääma, kui isa end metsa hakkab sättima. Jahile siiski väikest poissi veel kaasa ei võeta, aga metsloomade söötmine on talle täiesti jõukohane.
Ka vanem poeg on isaga metsas kaasas käinud, aga
teised huvid - kergejõustik ja muusika on siiski tugevamad. Ja selline isa Ain ei ole, kes oma huvisid lastele peale suruks.
Kalal käimine võetakse aga tihti kogu perega ette. On see ju ühtlasi väärtaeg koosolemiseks. Ja ühistest ajaveetmisvõimalustest peetakse Aini peres väga lugu. Sest kui igaüks tegeleb oma asjadega omaette, võib side vanemate ja laste vahel katkeda. Ta tunnistab, et laste jaoks aja võtmine on olnud suureks plussiks. "Meil on vedanud, et töötame mõlemad naisega Kaius ja oleme lastele seetõttu koguaeg kättesaadavad," märgib Ain.
Ain nendib, et isad on tõesti sageli tagaplaanile jäänud ja tõenäoliselt on emad paremini kursis laste väikeste muredega. "Aga praegu tajun, et eluga on tulnud juurde rohkem tarkust ja kogemusi ning nüüd, kolmandat last kasvatades oskan seda aega rohkem hinnata."
Millist tarkust on aastatega kogutud? "Lastega tuleb rääkida, rääkida, rääkida, neile kõike selgitada ja õiget maailmavaadet edasi anda," vastab Ain ja lisab, et seda tuleb teha maast madalast, lapse suureks sirgudes läheb see üha raskemaks. "Töökus, ausus, lugupidamine, teistega arvestamine," loetleb Ain väärtusi, mida oma lastele püüab edasi anda. Oma eeskujuga ja hoolivalt suunates, targalt jälgides.
"Lapsed on omaette isiksused. Vanemate kohus on neile näidata, kuidas meie maailmaasju näeme, aga oma otsused ja valikud peavad nad tegema siiski ise," avaldab Ain.
