22’nd World Scout Jamboree in Sweden
25. juulist 8. augustini oli minul võimalik osa saada skautide maailmajamboreest IST-na, mis andis väga suure positiivsuse laengu ja näitas veel kord, et skaudid on fantastilised!
Sellisest üritusest on väga raske midagi kirjutada, sest lugeja ei saa kunagi tõeliselt aru, kui vägev ja suursugune see üritus oli. IST-le (International Service Team) tähendas laagrisseminek mingi töö tegemist. Põhimõtteliselt tuli 10 000 inimest üle maailma kokku, et teha osavõtjatele parim laager, kus nad kunagi käinud on. Avatseremoonial pandi meile südamele, et me teeks maailmajamboreest ainukordse suurepärase kogemuse nii meile kui osavõtjatele.
Enne laagrit oli emotsioon täiesti puudulik. Ausalt, mitte miski ei olnud nii kutsuv, sest tundus, et see ei saa olla võimalik, et tööd tehes on võimalik laagrit nautida, seda enam, kui erinevad rahvused ja kultuurid seda koos teevad. Peamine mure oli, et elu seal tundus täiesti ebareaalne, sest kaks nädalat tuli elada telkides keset Rootsi põlde. Peamurdmine algas varustusest ja lõppes transpordiga sinna.
Eesti IST-de saabumine oli päris tore. Lennukiga kohale jõudes polnud kindel, kas meil buss vastas on. Õnneks oli, aga see viis osavõtjate ajutise elamiskohani, kus ootasime koos USA, Hong Kongi ja Saudi Araabia IST-dega 4 tundi bussi, mis meid laagriplatsini viiks. Läbinud esimese check-in'i, tabas mind väike šokk, sest laagriplats asus sõna otseses mõttes keset tühja välja, karjamaadel. Asja ilustamiseks olid platsil veel kuivanud lehmakoogid. IST-de elu laagris algas, nagu öeldud, kohe tööga, aga et oma koht üles leida, tuli meil päris mitu korda laagriplats risti-põiki läbi käia. Sel ajal jalutasin ma, suu ammuli, ringi, sest see, mis seal toimus, oli hämmastav. See oli nagu ajutine dreamland, kus oli kõik olemas ja inimesed särasid õnnest. Kõik oli süsteemne ja kaasakutsuv ning juba enne osavõtjate saabumist töötas kõik ladusalt ja oli tunda ühtekuuluvustunnet.
Elu laagris võis peale hakata. Eesti IST-d jagasid oma laagriplatsi Egiptuse, Montenegro ja Venezuela IST-dega ning me olime väga heas kohas. Nimelt asusime kohe Springi (IST-de all-laager) keskuse ääres ja kõik teenused olid põhimõtteliselt käega katsuda.
Kõik IST-d sõid suures sööklas, mida ei anna mitte millegagi võrrelda. See oli kahepoolne megasuur söökla, mis pidi ära toitma kõik 10 000 IST-
d. Toidud olid natuke teistsugused, kui harjunud olime, sest ikkagi erinev kultuur. Mulle jääb vist eluks ajaks meelde õhtusöök, mis koosnes kartulist, kastmest, salatist ja ahjus küpsetatud keeduvorsti paksudest viiludest, mis olid kaetud juustuga. Ei tasu ära ehmatada, söögikorrad olid väga toitvad ja mitmekesised. Välja arvatud lõunasöök, mida pakuti meie töökohas. Väljaspool töötavatele IST-dele olid igaks lõunasöögiks sandwitch'id, pakk mahla, puuvili ja müslibatoon. Lõpuks tüütas ikka väga ära.
Loomulikult ei teinud me seal ainult tööd. Kõigile olid avatud iga päev kaksteist erineva kultuuriga kohvikut ja kultuuritelgid. Lisaks veel puust tivoli ja igasugused huvitavad tegevused 4-season-square'il. Meie oma linnas Springis oli iga päev avatud Itaalia restoran, Swedish cafe, Lõõgastumiskeskus ja varaste hommikutundideni avatud Spring cafe. Tegemist oli küll ja veel.
Ühed tähtsamad asjad olid laagris erinevad tseremooniad. Nii saime osa IST-de avatseremooniast, avatseremooniast, kultuuripäeva tseremooniast, lõputseremooniast ja IST-de lõputseremooniast. Ütleme nii, et neid ei saa kirjeldada. Igaüks oli omamoodi eriline ja peamine oli tunne, et oled osa millestki nii suurepärasest. Ei olnud sellist võimalust, et midagi jäi tagasihoidlikuks. Nii oli igal tseremoonial kohal mitu bändi. Isegi kui me neid ei teadnud, rokkisime kõik täiega. IST-de tseremoonia lõpetati võimsa ilutulestikuga, avatseremoonial esinesid inimesed võimsa fireshow'ga ja rahva sekka pilluti suuri täispuhutud maakerasid, kultuuripäeva tseremoonial olid kohal trikiratturid ja taevast langesid alla langevarjurid, lõputseremoonial olid pisaratekiskujad videod, võimas ilutulestik ja kõigile teada esinejad. Loomulikult jättis parima jälje lõputseremoonia, mille veetsime laagrist leitud sõpradega. Lihtsalt fantastiline oli kõik koos laulda laagrilaulu ja ennast täiega vabalt tunda, kui laval oli esineja, keda me teadsime. Peamiselt sadas lõputseremoonia ajal vihma, aga skaute see ei seganud. Mitte keegi ei lahkunud, vaid paduvihm lisas kõigele võlu. Inimesed laulsid ja sirutasid käsi taeva poole. Sellised on hetked, mille pärast elada!
Need inimesed seal võitsid mu südame. Sellist elu ei anna mitte millegagi võrrelda. See oli nagu väike maailm, kus iga päev sa nägid inimesi ning olid nendega kena ja hoolisid neist, sest järgmisel päeval sa neid enam ei näinud, vaid tulid uued inimesed, kellest hoolida. Ei olnud võimalust, et sa oled üksi, sest keegi ikka tuli ja küsis, kas kõik on korras. Inimeste poole pöörduti, nagu kõik tunneksid üksteist. Laagris olles oli tunne, et see on mi-nu koht, need on minu inimesed, sest meil kõigil oli midagi ühist. Me olime üks pere. See oli ja on skautlus - ühine mõttemaailm, vaatamata elukohale ja kultuurile.
Maailmajamboreel olles sain ma esimest korda tõeliselt aru, kui suur ettevõtmine on skautlus ja kui paljud inimesed sellega seotud on. On hämmastav, et piisas ühest naeratusest, et saada neid vastu kümmekond. Piisas ühest heast sõnast ja silmad särasid jälle, vaatamata ilmale ja sellele, kes hea sõna ütles. Laagri lõpuks oli kõigil meil sõpru erinevatest maailma nurkadest, kes tõid maailma meile lähemale.
Tahan ka omalt poolt tänada neid, kes muutsid ühekordse ürituse minu jaoks võimalikuks. Väga suured tänud Saarde Vallavalitsusele, Eesti Lasterikaste Perede Liidule, Matkaspordile ja oma perele!
Üks maailm, üks tõotus.
