Saarde. Kihelkond vanal Liivimaal
Nad jätsid kasimatu mulje. Niinimetatud bosaja komanda (paljasjalgsete komando) sõdurid, kellel enam saapaid ei olnud ja seetõttu ilma käisid, pidid teepervedel oma väliköögi jaoks hapuoblikaid korjama. Hobuseid polnud enam näha. Kui ka see väeosa meie ümbruskonnast lahkus, oli teada, kuigi ajalehti enam ei käinud, et sõda on kaotatud. Kõikjal valitses sügav masendus.
Toiduaineid nappis üha enam, puudusid suhkur, riis, maitseained, kohv, tee, konservid. Tuli leppida kartulite, aedvilja, rukkijahu, soolatud kalade ja oma sigade lihaga. Ka polnud ei kangaid ega ka valmisriideid saada, saapad olid muutunud lausa luksuskaubaks.
Kui mind 1918, a varakevadel pastor Bielenstein Pärnus leeritas, polnud mul võimalik selleks pidulikuks päevaks uut kleiti saada. Aga ka sellisest olukorrast osati välja tulla - minu ema vihmavarju raskest mustast siidist õmmeldi mulle pluus ja ühest tema mantlist seelik. Saarahofi parun Ungern saatis oma kutsariga minu auks toimuvale pidusöögile metsise ja kõige tipuks oli eriti haruldane toit, mida me ammu enam söönud polnud - torbikukesed vahukoorega!
Meie lapsed käisid tol ajal Viljandis koolis ja seal olid toidud sõjaajale vastavad. Kohvi valmistati röstitud odrast ja siguritest. Musta leiva kõrvale anti mahakukkunud puuviljadest ja porganditest valmistatud marmelaadi, mis oli sahhariiniga magusaks tehtud ja peale lahjade suppide pakuti üsna sageli ka keedetud loomapeete ja kapsaid. Mõnikord tuldi õhtuti kokku, loeti kas luuletusi või mängiti jaotatud osadega näidendeid, joodi õunakooreteed ning söödi küpsiseid, mida valmistati ersatskohvist, kaerajahust ja kuivatatud puuviljadest.
Ühel päeval kutsuti meie vana rentnik Sopp meie isa juurde, kes pidi talle teatama, et tema ainuke poeg on rindel langenud. Vana mees oli sellest teatest nagu puuga pähe saanud. Ma nägin teda, kui ta kontorist lahkus. Tema nägu oli peaaegu sama hall nagu tema riided ja kui ta pea tõstis, vaatas ta tühja pilguga ringi midagi nägemata ning tema kortsulisel näol voolasid aeglaselt pisarad. Ta nägi välja nagu vana hall hunt, kes on valmis oma valu kaeblikult kogu ilmale kuulutama. Oli hilissügis 1917.
Talvel 1918 muutus pilt äkitselt, kui ühel udusel ja külmal jaanuarihommikul ootamatult esimesed saksa väeosad ilmusid - hallikasrohelised sinelid ja mütsid ning puristavad hobused, kelle hingeõhk nagu valge aur härmatanud ninasõõrmetest välja purskas. See oli aeglaselt lähenev salk kamraade - saksa ratsavägi. Erutus, mis kõiki valdas, kui esimesed ratsanikud mööda alleed meie maja poole ratsutasid, oli
kirjeldamatu. Mitte ainult sakslaste hobused ei olnud suuremad ja paremini toidetud kui kasakate omad, vaid kogu üldpilt - relvad, univormid, mütsid, nahkkindad - oli muljetavaldav.
Oldi õnnelikud sündmuste säärase arengu üle. Krahv Hardenbergi ratsajäägrite staabi ohvitseridele vabastati ülakorrusel soovitud ruumid. Kohe algas tavatult usin tegevus. Ohvitseride tentsikud ja käskjalad panid igal pool käed külge ja muutsid meie vaikse pastoraadi kasiinotaoliseks.
Meie ema andis nende käsutusse laudlinad, lauanõud ja lauahõbeda. Köögis võttis nende kokk meie täielikult segaduses olevate teenijatüdrukute juhtimise üle. Need jälgisid võõraid sissetungijaid osalt tuimalt, osalt lõbusalt, kuid hoolimata puudulikust keeleoskusest võtsid nad harjumatust tegevusest vaimustatult osa.
Õhtul kell seitse toimus õhtusöök, kuhu komandör kutsus peost osa võtma mitte ainult meie vanemad, vaid ka suuremad lapsed. Minu ema pidi laua ülalpoolses otsas krahv Hardenbergi kõrval istuma ja lapsed allpool nooremate ohvitseride vahel. Oli palju toite, mille järjekord enam meeldegi ei tule. Igatahes oli laud väga rikkalik. Praadi ja magustoitu pakkusid tentsikud ringi ja lastele pan-di need taldrikutele. Selle juurde pakuti veini ja peeti kõnesid. Meie isa kõneles esimesena, et saksa ohvitsere tervitada. Komandör vastas sellele. Mõlemad kõnelejad mainisid oma sõnavõtus igatsust rahu järele ja avaldasid lootust, et sõda peatselt lõpeb.
See sakslaste nii ootamatu ja peaaegu aukartustäratav majutamine kestis ainult kolm päeva ja siis oli kõik möödas, jäägrid olid nagu kummitused kadunud!
Koristamisega oli palju tööd, sest kasutusel olnud toad tuli korda teha, ja siis pöördus argipäev jälle tagasi. Meie ema rõõmustas konservide ja kohvi üle, mille majutatavad lahkumisel maha jätsid ja isa kiitis ikka ja jälle sakslaste korraarmastust, viisakust ja korrektset käitumist. Ainult kutsar Jaak kirus sünge näoga saksa sõdureid, kes tema kaks hobuseharja lihtsalt kaasa olid võtnud ja tema kastist hulga kaera oma hobustele näpanud.
Järgneb.
