Avinurmest Aiduni II osa

Öö veedame Mustvees sõbra pool, järgneval päeval matkame Avinurme. Isatalus tehakse suured silmad, kui näitan salaja üleskutsete pakke ja jutustan poistele Kuperjanovist. Sulased on kohe valmis võtma relvi ja võibolla ainult sellepärast meie ei saa niikaugele, et okupatsiooniväed hakkavad korraga ärevalt liikuma.

Saksas on puhkenud revolutsioon! Sinihallid väejõugud on korraga sat-tunud nagu auru alla. Paunad, pambud ja relvad laotakse vankritele, kaasa võe-takse niipalju sealiha, mune ja võid, nkuipalju satub näppu. Algul ei mahu pähe ühtegi muud mõtet, kui et oma maa tundub jälle tõesti omana. Rinda võib jälle vabalt tõmmata värsket õhku, olgugi et Saksa väed pole veel lahkunud kõik. See mõnepäevaline tunne, ise olla oma peremees, haarab nii tugevalt, et ei ole enam ettekujuteldav jälle enda üle tunda võõraid peremehi!

Okupatsioonivägede kokkulepe puna-väega annab meile võimaluse koguneda Vasknarva alla - vastu piiri tagant sissetikkujaile. Avinurme ja Mustvee Kaitse Liit, niipalju kui seda on juba olemas, koondub küll Vasknarva, aga algab kohe sealt taandumist.

Mustvee poolt hakkab kostuma tumedat mürinat. Sakslased on juba viimaseni läinud. Sõidan ratsahobusega Must-veesse vaatama, kuidas on kujunenud sealne olukord. Mulle pistetakse püss pikema jututa pihku. „Kui luku kinni lööd, siis hoia raua ots üleval," ütleb kaitseliidu salga sealseid juhte, vanem Maailmasõjaaegne sõdur. See on ka ainuke õpetus enne „tuleproovi".

Sõidan tagasi Avinurme. Ka Vasknarva alt taandujad on juba läbi läinud siit. Vend, mina ja sugulane Kask oleme jäänud teistest maha. Selle öö otsustame siiski veel magada isatalus.

Eelmiste päevade sündmused on meid tublisti väsitanud. Uinun pea silma-pilkselt. Varsti aga raputab mind vend õlast, ise juba mütsis ja joppkasukas. Kase vend on meid äratanud kõige magusamast unest. Peame minema viibimata teistele järele! Punased on samahästi kui siin!

18. detsembri öö on sünge, külm, tinaraske ja lootusetu. Surun end palitusse, haaran püssi ja astun välja. Vend viivitab veel ikka. Näen teda läbi akna vaatamas väikest magavat poega. Üleval olles ta vaevalt nõustukski rahulikult isast lahkuma.

Asume viimaks minema. Jääkonaras tee tundub tüütavalt aukline taldade all.

Öö läbipaistmatu kate lasub alles maastikul ja majadel, kui jõuame Avinurme vallamaja juurde. Sinna on kogunenud juba teisigi kaitseliitlasi, kes juba varem taandunud - kümmekond meest, kelle juhiks on lipnik Jalak. Meestel on püsse ja pea kõik varustatud jaapani tääkidega. Viivitatakse edasi-minekuga. Korraga on paljudel tärkanud meelde kodus tegemata jäänud toimingud.

„Pean tingimata veel veskil ära käima," teatab üks talumehi, „hiljem tulen järele." Selgub, et teisel on jäänud puud koju toomata, kolmas peab saapad vahetama viltide vastu või ümber-pöördult. Maailmasõja kaasateinud kahurväelane Pukk on unustanud koju oma sadula ja peab sellele minema järele, lubades samuti hiljem järele tulla.

Kes jääb maha, andku püss ära. Püss antakse edasiminejaile, kel need veel puuduvad.

Teele asub 6 - 7-meheline salk, kaasas mõned hobused regedega. Rakendused võtame endi allkirjade vastu taludest. Mõned kojuläinud tulevad tõesti meile teel järele, vennad Õunapuud, kes endid kodus varustanud kasukate ja toidu-moonaga, jõuavad meile järele Käru mõisas, samuti kahurväelane Pukk.

Teel edasiliikudes seltsib meiega Väike-Maarja Kaitse Liit. Sigineb juurde regesid ja hobuseid. Mehed on õige sõjakas meeleolus ja igatsevad näha vaenlast. Põltsamaale jõudes näeme siin esimest korda päris Eesti sõdureid, õlakutega ja vormikuubedes, aukraadi märkivad tärnid kuuekraedel. Eesti sõdurid! Võtab tükk aega, kui hakkad õieti taipama, et meil on oma riik ja omad sõdurid.

Õppursõduri Joh. Jalak'i mälestusi S. Bauman

Loo esimene osa juuni-juuli ühisnumbris. Lugu järgneb...