Täna tähistab sünnipäeva Eesti pikim sild
Enne II maailmasõja hävitustööd oli Tartus kasutada hobuste- ja autodega liiklemiseks mitu silda. Nii oli Tartu püsisildadest transpordile avatud juba Katariina II ajal ehitatud Kivisild ja 1926. aastal avatud Vabadussild ning ujuvsillad. Pärast II maailmasõda taastati linnaosadevaheline liiklemine ajutiste sildadega. Esimene püsisild, Võidu sild, valmis Tartus 1957. aastal. Kuni Sõpruse silla valmimiseni oli Võidu sild Tartu ainsaks autoliikluse püsisillaks.
1970. ja 1980. aastad on Eesti sillaehitusloos vaadeldav kui tüüplahenduste ajajärk. Nii Eestis kui suurtes liidulistes projekteerimisasutustes joonistati paberile terve hulk märkimisväärsete gabariitidega rajatisi, millest teatav osa jõuti ka valmis ehitada. Eesti konteksti arvestades on peaaegu poole kilomeetri pikkuse silla ehitamine jäänud siiski ühekordseks saavutuseks.
Uue silla ehitamisest hakati Tartus rääkima 1960. aastate lõpus seoses vajadusega ühendada rajatav elamurajoon Annelinn paremkalda linnaosadega. Silla projekteerimistöödega alustati 1970. aastate alguses. 1977. aastal Leningradis valminud projekt oli tõeliselt suurejooneline. Töömahu ja ehitusmaksumuse poolest tegi uus sild silmad ette enamusele nõukogude perioodil Tartusse rajatud suurehitistele.
Eesti Maanteemuuseumi juhataja Mairo Rääski sõnul oli uue silla projekteerimise ja ehitamise näol tegemist linna toonase juhtkonna kinnismõttega, mis suudeti oskuslikult vajalikes instantsides ära kaitsta. Ka linnarahvas hakkas uut silda seostama toonase linna täitevkomitee esimehe Nikolai Preimaniga. Rahvasuus ristiti sild Preimani purdeks.
"See sild on tähtis nii majanduslikult, kultuuriliselt kui poliitiliselt. Majanduslikult, sest aitab rutem sihtkohta jõuda. Kultuuriliselt, sest saame linnale suurepärase arhitektuuriansambli. Poliitiliselt, sest näitab partei ja valitsuse järjekindlust rahva heaolu tõstmisel", rääkis 30 aastat tagasi uue silla avamisel toonane Tartu Linna täitevkomitee esimees Nikolai Preiman.
Pärast valmimist ei saanud silda täies mahus rakendada. Kui Annelinna-poolses otsas oli silla peale- ja mahasõit talutavalt organiseeritud, siis Karlova poole jäävas otsas sumbus lai sild kitsastesse ühesuunalistesse tänavatesse. Perspektiivis pidi liikluse põhiraskus kanduma Turu tänavale, mille Ropkani väljaehitamisega pärast silla valmimist alustati. Kitsad Karlova tänavad viisid linnaplaneerijad üsna varsti mõttele Karlova läbimurdest. Uus läbimurre pidi sillalt tuleva liiklusvoo juhtima läbi Karlova linnaosa ja tekitama nii otseühenduse Võru tänavaga. Alanud perestroika tõttu plaan takerdus ja paberile see jäigi.
