Kunas sa viimati kirikus käisid?
Viimastega olen pidanud koos ramadan´i ning tean mitmeid kristlikke palveid peast. Pole tähtsust, millesse inimene usub, kuni seda aktsepteeritakse. Tänapäeval on ainuvõimalik ellu jääda, mõistes ning toetades kultuuride erinevusi. Mina, paganana, võtan nurisemata tuleriida vastu, ent ometi kurvastab, kui teiste inimeste usku ei austata. Nagu on suur eksimus suruda enda tõekspidamisi teistele vägisi peale. Ükski eeskujulikult oma religiooni teeniv inimene seda muidugi ei teegi. Tänu Apostliku- Õigeusu- ja Evangeelse Luterliku kiriku kõrvuti seismisele arvan, et just meie vallas ollakse religiooni suhtes tolerantsemad.
Kristluse olemus näikse olevat headus ja andestamine. Kuigi vahel jääb mulje, et patusta palju tahad, kui andestust palud ja ringi koogutad, saad kõik sigadused andeks. Ent see on juba inimese iseloom, mitte religiooni omapära.
Tean, et siinkandis on ristimine ja leeritamine noorte seas veel hiljuti küllaltki populaarsed olnud. Jõulude ajal käiakse kirikus. Aga pühapäevad? Annetused? Koguduse liikmemaks? Kuigi kristluses pole oluline materiaalne ese või paik, kus Jumalat teenida, on ometi kogudused, kaunid kirikud. Õpetajad, kes ainult palvetest ära ei ela.
Mõelge sellele, kes Te kannate kaelas edevat ristikest. Mida see Teile tähendab? Kas ja millisesse kogudusse kuulute? Millal viimati laadisite kolm põlvkonda oma mugavasse autosse ning sõitsite kirikusse? Kas vaid pulmad ja matused?
Jõulud on paras aeg muuta harjumusi ning olla väärt liige oma kogudusele- aastaringselt! Küll toetab kirik siis ka Teid ning pole põhjust tunda põlgust ühegi ligimese vastu. Tundugu mõne inimese usk teile pealegi naeruväärsena, temale on see midagi väga olulist.
Austage üksteist ja iseennast!
Rahulikke jõule!
