Iide küla inimesed istusid pidulauas ja meenutasid aegu
Adventus Domini ehk Kristuse tulemise aeg, tähendab kirikuaasta algusnädalaid neljandast pühapäevast enne jõule kuni jõuludeni. Ühtlasi tähistab see aeg ka looduses ootust pimedusest valgusesse jõudmiseks. Advendiaja lõpp, jõulud, toovadki edaspidiseks pikemaid päevi ja valgust, ja seda ka sinu tuppa küünaldest särava jõulupuu näol. Ja kes soovib oma ellu rohkem tuua hingevalgust, saab seda teha Kristuse valguse poole püüeldes. Kaotada siin pole midagi, aga võita võib palju.
Iide inimeste kokkusaamine sai teoks tänu vallavolikogu liikme ja külavanema, lugupeetava proua Luule Aadussoo kutsel ja teol. Käis isiklikult kõik pered läbi. See oli väga meeldiv ning kandis ka head vilja. Enamuses kõik, ligi 30 inimest olid kohal, neist kaks meie küla ainukest noort, 3-aastane Oskar ja neiu Lenka.
Iide küla on olnud meil kaua aega valla üheks suuremaks külaks. Üheks Sõrveotsa looduslikult ilusamaks külaks, laiemalt ilusaks Torguks. Siin oli korra isegi poolenisti kolhoosikeskus. 1995. aastal elas Iidel 95 elanikku. Praegu on sutsu vähem, nii enam-vähem 50% vähem. Kahju.
Arvestades seda, et viimasel ajal on meil külasisene läbikäimine järsult vähenenud, tunti huvi kuidas naabrid ka elavad ja jõuti järjega paratamatult maaelu järsu halvenemise põhjuste juurde ja võrreldi, kuidas elati 1960- 1970 -ndail aastatel. mil oldi noored ja särtsu täis. Loomulikult, sest noorus on noorus oma väljakutsete ning võludega, pensionär ja pension oma häda ja muredega. Aga siiski oli siis teisem. Kõigil oli töökoht ja rahvas elas edukalt maal. Olid laulukoorid, puhkpillid mängisid ja mängiti näitemängusid. Peretuttavad pidasid koos sünnipäevi, tehti sporti ja külas oli siis üle kahekümne lapse. Torgu koolis käis siis pidevalt 120-130 last.
Huvitav paistis kokkutuleku-lauas see, et olukorra järsus ja pidevas languses ei süüdistatud kedagi. Ei valitsust, ei reformiparteid, ei kapitaliste. Milline advendilik lojaalsus ja rahulikkus! Teistes Euroliidu maades nii ei ole. Tullakse kohe tänavale kivid peos ja nõutakse konkreetselt midagi. Meil ollakse alandlikumad. Kas ei peaks ikkagi ka jalaga vastu maad lööma mitu korda ja hüüda võiks ka midagi. Aga onts sellešt kasu. Mardil suur eelarve?Aga kas keegi järsku teab, miks sellised tagasiviivad sündmused siin maal sünnivad ning meie meeled nukraks teevad? Paneb mõtlema- kui 15 aasta jooksul vähenes külaelanike arv poole võrra, kas järgmine 15 aastat võtab ka viimased!? Kas lõpp?
Aga samas võis siin märgata, kuidas lauasistujate- naiste silmad tasakesi särama hakkasid, kui jutt noorusaega läks. Igalühel tuli kindla peale meelde ka oma peolt kojutulemise kesköö, kui kojusaatja uksel käe talle hellitavalt ümber kaela pani, ja kui täiskuu hetkeks pilvetaga varjus oli, sündis see kauaoodatud suudlus. Jälgisin ka mehi ja kuidagi jäin kahevahele- kas ka neil mingi varjund ilmes muutus? Muidugi, muidugi.
Jah, see Torgu Poiste kvartett laulis kenasti. Eriti see Metsandi Peeter Aderi tehtud sõjajärgne laul „Siis, kui täiskuu väljumas pilvist" sutsu rõõmsalt kurvaks tegi küll, kuid „Lenda, lenda, lepalind" tuletas meelde jälle ning lohutas, kuidas sellest suudlusest kõik see algas, mis tänaseni välja viis.
Kena päev oli. Selliseid ootaks veel. Aitäh andmast !
