Paar esimest aastat oli õpetaja Tubaril võõras keskkonnas raske, kohapealsed usutegelased suutsid küllaltki kindlalt vastu seista noore õpetaja uutele mõtetele. Tänu oma sihikindlusele ja arukusele suutis ta põhiprobleemid rahulikult seljatada ning külarahva usalduse ja poolehoiu võita. 1936 aastal korraldati koolimajas esmakordselt emadepäev, õpilastele korraldati ekursioone, anti välja seinalehed, hoogsalt edenes ringide töö.

Keerulised olid sõjaaastad, mis nõudsid oma põhimõtete allasurumist ja vahel isegi teenimatuid süüdistusi.

Uus elukorraldus külas pärast sõja lõppu ei olnud vähem pingeline. Pidev kontroll ja detailne aruandlus väsitas. Õpetaja Ann Tubari eestvedamisel remonditi aga koolimaja, planeeriti kooliaeda, istutati puid, rajati spordiväljak, hangiti juurde õppevahendeid ja juturaamtuid.

Kool sai kohaliku seltsielu keskuseks. Õpetaja autoriteet oli kõrge, teda kiitsid nii rahvas kui tollased ametnikud.

Paljud meist, kellele Ann Tubari oli esimeste kooli- ja elutarkuste andjaks, mõtleme Nagimäe kooli ajale heldimustunne hinges.

Meelde on jäänud erinevatel aastaaegadel retked loodusesse, kelgusõidud, töö kooliaias, õpetaja kodus diafilmide vaatamine, nääriõhtuteks ettevalmistamine ja veel palju muud. Tundsime end koolis suure pere liikmena, kus ema rollis oli hoolitsev ja usaldatav õpetaja.

Ega osanud koolijuht 1935 aaastal Nagimäele tulles ette arvata, et jääb ametisse tervelt 26-aastaks. Siin sündisid ja kasvasid suureks tema tütred Maret, Malle ja Anne. Maret jätkas pärast Ann Tubari pensionile siirdumist õpetajaametit Nagimäe koolis kuni kooli sulgemiseni. Õpetaja Ann Tubari lahkus meie seast 7. detsembril 1975 aastal. Armsa õpetaja Ann Tubari sünnist möödus 01.detsembril 2011 aastal 110 aastat.