Jõulutuli

Jõulud ja jaanipäev on seotud niihästi piibellikult kui ka Eesti rahvatraditsioonis tulega. Süütame küünlad siis kui on aasta kõige pimedam aeg ja süütame jaanitule siis kui on aasta kõige valgem aeg.

Jaanipäeval meenutame meest, kes kõneles valgusest, mis jõuludel tuli maailma. Seda valgust tohime endas kanda ja jagada ka elu rasketel ja pimedatel hetkedel. Valguse ja küünalde kõne on mitmekesine. Üks küünal on see, millega alustame advenditeekonda ja lisame igal nädalal järgmise kuni jõuluõhtul süütame tuhanded küünlad meie kirikutes, kodudes, koolides, kalmistutel. Tuli on ka valvamise sümbol, Kristus kutsub meid valvama ja hoidma tule põlemas. Selleks vajame kõik usuõli. Jõulud oma pika öö ja kaduvlühikese päevaga ning suvi kõige pikema päeva ja öötu ööga, kauneim ja valgeim aeg, kutsub meid otsima valgust.

Aastakümneid tagasi kirjutas õpetaja Theodor Tallmeister ajakirjas: "Kui jõuluõhtu möödunud on ja püha öö tuleb, siis jäätakse mõnelpool üks ainuke küünal halja kuuse okste keskel põlema.

Selle mõjul tekivad salapärased varjukujud ja inimesel, kes voodisse heitnud, ei tule nii kergesti uni, vaid mõtted, tunded, tahe koonduvad küünlavalguse ümber ja püüavad südamele ja hingele jõulujutlust pidada. Vaikse jõulupaistuse peeglis näeb inimene oma siseelu ja hakkab mõistma, kes ja mis tema on. Kunstlikud katted varisevad kokku, õpitud ja omandatud eelarvamised, seltskondlise viisakuse näokatted ja kõik tõelise tuuma varjamiseks otsitud vormid purunevad.

Hoolitseda tuleb selle eest, et küünal ei kustuks. Ei aita tulipunane, silmipimestav kõiketeadmise ja teistest üleolemise valgus. See peletab head vaimud ja pühad mõtted eemale. See ei ole meie tõeline valgus. Vaid igatsuse, otsekohesuse, südamepuhtuse, lapseliku lihtsuse küünlaid on tarvis - lapseea küünlaid, need peavad põlema. Sest ilma nendeta ei saa seda kätte, mis läbi ilmaruumi ja püha öö teed otsib südame juure, et meie hingele uut põhitooni anda ja meid kordkorralt tõsta. Jumal otsib oma valgusega neid, kes Teda otsivad. Jõululaps käib pühal ööl ühe maja juurest teise juure ja vaatab, kas küünlad põlevad. Ja kui ta su hinges näeb küünlatuld, siis teeb ta taeva lahti ja läkitab valgusesära just sinu elu sisse ja usu - see ei kustugi enam."

Armas Nõva rahvas! Soovin teile kõikidele - igasse kodusse, kooli, vallamajja ja asutusse imelist jõuluvalgust ja armu, et võiksime olla ürgse jõuluvalguse kandjad. Tänapäeval, nii nagu muistegi, vajab inimene valgust, vajab soojust, vajab armastust.

Jõulurahu ja jõuluvalgust!