Südamlik lugu: Saima Sullakatko: ma olen tavaline lihtne inimene
Pere, kodu, lähedastega veedetud aeg - need saavad pühade ajal sügavama tähenduse. Püütakse mõelda suuremalt, märgata üksteist rohkem. Kingituste tegemist ja väikseid heategusid seostatakse suuresti just jõuludega.
Meie seas elab aga oma vaiksel lihtsal moel ka inimesi, kelle jaoks see ongi elamise viis. Nad ei ole ehk korda saatnud selliseid tegusid, mis neid nähtavale tooks ja esile tõstaks. Ja seda nad mitte mingil juhul ei tahagi.
Nende erilisus seisneb selles, et oma lihtsal moel kaasinimeste jaoks olemas olles, ei ole neil endal vähimatki aimu, millist väärtust nad endas kannavad. See on nende jaoks sama loomulik ja iseenestmõistetav kui hingamine.
Aga kui tavaline see on, et leiate oma postkastist äsja ahjust tulnud küpsised või kui olete ametis lõputuna näiva hulga lehtede riisumisega ja ühtäkki näete kedagi, reha seljas, teile appi tõttavat? Või kui loomulikuks võib pidada seda, kui on keegi, kes ei pea paljuks ilma kutsumata tulla appi peenraid rohima?
Andja jaoks lihtsad asjad. Saaja jaoks aga erilised.
Vahastus elav Saima elab just sellist lihtsat elu, tema hea haldjana toimetamised paistavad aga ümberkaudsete jaoks erilised. Suur süda, öeldakse selliste inimeste kohta. Saima ise vaidleb sellele tagasihoidliku inimese tugeva meelekindlusega vastu.
„Kui mul on tervist ja aega, siis ikka aitan. Kõik inimesed, kel käed-jalad küljes ja terved, abistavad ju teisi," jagub Saimal inimestesse usku.
Saima on põline Vahastu elanik - seal sündinud ja kasvanud. Ainult kool ja töö kaubanduses on teda kodupaigast vahepealsetel aastatel Paidesse ja Raplasse viinud. Aastal 1966, kui kahest pojast noorem aastane oli, tõi elu ja töö teda taas Vahastusse tagasi. Järgmisel aastal avati Vahastus tarbijate kooperatiivi kauplus, mille juhatajana Saima tööle asus. Poemajja anti perele tol ajal ka korter, kus naine siiani elab.
Juba lapsepõlves tööga harjunud Saimal jagus maapoes tööd küllaga. Ta räägib, kuidas tollal osteti koormate viisi peentangu, mille pakkimine oli suur töö. Rahvast oli siis palju ja poeskäijaid samuti. Saima jaoks oli klient juba sel ajal kuningas. Ta on alati püüdnud arusaamatusi rahulikult lahendada, ja see on tal ka õnnestunud. "Mis see viha ikka aitab," arvab Saima. Ta ütleb, et elab põhimõtte järgi "ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks". Ta usub, et kellelegi halba tegemine tuleb alati endale tagasi. "Isegi mõttes ei tohi halba soovida," ütleb Saima.
Oma lapsepõlve jõuludest mäletab Saima, et kingitusi siis ei tehtud, aga muidu hapu leiva ja sepiku peal kasvanud perel olid jõuluõhtul alati saiad ja vorstid laual. Ka kuusk oli toas ja lapsed meisterdasid sellele külge paberist ehteid. Ka kommi sai jõuluajal.
Saimale meenub üks juhtum, kui ta kommivaesel ajal leidis kooli riietehoiust oma rõõmuks ühe kompveki. Siis aga nägi ta tüdrukut, kes otsis kurvalt oma kompvekki taga. Saima poetas magusa tasahilju tagasi pingi peale ja hoolitses selle eest, et omanik selle üles leiaks. Nii aus oli.
Saimal on kaks last, viis lapselast ja kaks lapselapselast. Kui kogu pere kokku tuleb, saab väike korter pilgeni rahvast täis. Aga ära mahuvad kõik.
Kui maja on tühi, sisustab Saima aega teleri ja raamatute seltsis. Ta on ka ansamblis laulnud ja kohalikes teatritükkides kaasa teinud. Ning nagu juba eespool öeldud, märkab abivajajat, olgu selleks siis vana sõber, vend või lähedal elav pojapere või lihtsalt hädasolev külaelanik. Ka on ta olnud reipalt kohal rahvamaja ja kiriku juures talgutel. „Selles ei ole midagi erilist. Ma olen täiesti tavaline normaalne inimene," ei soovi Saima, et teda teistest esile tõstetaks.
Üks prantsuse kirjanik on öelnud: vaid lihtsad hinged on võimelised loomulikul viisil loomulikud olema. Eks see nii ongi.
