Meenutus: Enne kirikusse minekut pidasin ühe oma elu olulisema debati
Olid ikka vorst ja liha ja kapsad, aga need olid huvitavad ainult sellepärast, et sellest vorsti ja kapsaste söömisest ei tohtinud kellelegi rääkida.
Teiste jõulude ajal olin ma suurem ja käisin kirikus. Need olid seepärast huvitavad, et kirikusse ei tohtinud minna. Jumalast teadsin ainult oma vanatädi Anete ehk Vildi-Neti kaudu, kes sõi terve talve läbi oma pangest rootsudega keedetud punasõstra moosi. Talle oli Jumal oluline. Enne kirikusse minekut pidasin ma vanatädiga maha tõenäoliselt ühe oma elu olulisema debati. Nimelt tahtsin ma talle väga selgeks teha, et inimene on arenenud ahvist, mitte ei ole mingi Jumala väljamõeldis. Tegin endale põhjalikult selgeks Darwini inimese põlvnemise loo ja kandsin selle oma vanatädile ette, koos neljakäpakilt kahel jalal seismiseni. Ta kuulas mind ära ja võttis kogu räägitu kokku ühte lausesse - sina võid ju olla ahvist arenenud, mina olen Jumala loodud. Unustasin siis silmapilk kogu Darwini teooria ja leppisin vanatädiga ära, sest korraga tahtsin ka olla Jumala oma.
Ja siis ma läksingi ühel jõulu ajal kirikusse, et näha, mis seal toimub ja miks keegi jõuluajal sinna minna ei tohi. Kõik minu klassist olid lubanud tulla, aga lõpuks leidsin end seal ikka üksi. Suurt skandaali sellest ei tulnud, kuigi luurajad olid kohal, aga ma ei saanud aru, miks seda nii väga keelama pidi, sest midagi keelamisväärset ma ka kirikust ei leidnud.
Jõuludega algab üks mõnus mitte-midagi-tegemise aeg. Kõige olulisem on see, et kõik tulevad koju. On kingid, kapsad, koogid ning luuletused ja trikid kinkide lunastamiseks. On kuusk või ehitud kask ja on vanaema juurest läbituiskamine.
Kui pojad viitsivad kuuse järele minna või kui annab oma kuuseheki latvu jälle parajaks pügades midagi asjalikku saada, siis tuleb kuusk ka, aga see pole nii oluline. Oluline on piparkoogi tegu ja kaunistamine, ja siis on meil jõuludeks juba aastaid üks šokolaadi-pähklikook valgepitsilise mustriga, mis on mõistagi tuhksuhkrust.
Eelmisel aastal tegime ühe üllatuskingituse, mis oli pakitud üüratu paberikihi sisse. See kingitus käis käest kätte, igaüks pidi eemaldama ühe pakkepaberi kihi ja iga kihi alt tuli välja üks küsimus või palve, milles tuli kas teistele midagi soovida, võtta kokku midagi oma aastast või paljastada oma unistusi, mis seotud uue aastaga. Paki sisu sai endale see, kellele sattus viimase paberi eemaldamise au. Kuna sisu polnud ainult niisama vidin, siis oli kõigil huvi osaleda. Meile see meeldis ja tõenäoliselt jätkame seda ka sel aastal.
