Jõululaupäev aastal 1949: jõuluime, mida mäletan siiani
Ema ja õde olid haiglas, isa komandeeringus. Õues oli pime. Ronisin lauale ja vaatasin aknast välja. Kõrvalmaja valgustatud akendest paistsid ehitud jõulupuud. Ütlesin vennale: "Täna tuleb Jõuluvana!" Vend vastas, et ei tule, kuna meil pole jõulupuud.
Äkki aga kostis koputus. Hüüdega - jõuluvana tuli! - jooksin uksele. Seal oli majaperemees, kes soovis häid jõule ja andis meile koti mandariinidega. Mu pettumus oli suur. Nosisime mandariine. Õhtu venis... Peagi olid mandariinid otsas. Jälle koputus. Läksin ust avama ja... ukse taga oligi jõuluvana, kott käes ja vitsakimp vööl. Ta küsis, kas olen hea laps olnud ja kas salmid on peas. Lugesin luuletuse ja laulsin „Lapsed, tuppa". Luuletus tuli soravalt, aga laulu ajal läks pilk vitsakimbule ja sõnad ununesid. Ütlesin endale kõvasti: "Noh!" Siis järg meenus ja laulsin lõpuni.
Jõuluvana andis mulle kommikoti, öeldes: "Tubli tüdruk! See "noh" oli nii tore, et selle eest on sulle veel midagi." Ning ta andis mulle raamatu "Väike Mai".
Kommide üle oli mul hea meel, aga raamatu üle tohutu rõõm.
See oli esimene minu oma raamat! Komm suus, istusin diivanile, avasin raamatu ja lugesin: „Elas ilmas väike Mai, nelja-aastaseks vast sai...". Mu esimese raamatu kangelane oli minuga ühevanune! On olnud palju jõule, kuid see, aastakümnete tagune, on seni eredalt meeles. Kuigi kodus polnud vanemaid ega õde ja polnud ka kuuske, oskas majaperemees, kes mandariine tuues kuulis mu jõuluvana-igatsust, muuta selle õhtu mulle armsaks ja meeldejäävaks.
