Kuidas tammepuu küljest kommikotti leida
Terve maja suuri aknaid täis, ju sealt paistab nii mõndagi. Küllap on näha, et rühmatoad on kenasti kaunistatud ja ehtimine pole veel lõppenud. Ehk on päkapikkudelgi juba peas kõik laste luuletused ja laulud, mida nad kavatsevad jõuluvanale esitada. Võib-olla on nad tähele pannud sedagi, et vahel jäävad ka lapsevanemad kauemaks lasteaeda ja valmistuvad koos lastega mängima jõuluetenduses «Kaksteist kuud».
Juttu ja arutelu selle üle, kuidas jõulu ajal koos mängida ja hea sõber olla ning vahvast sagimisest rõõmu tunda, on igas rühmas. Mikud-mannid aga leidsid sügisel varakult endale sellise sõbra, kes neile rühmatuppa külla tulla ei saa ning kelle juurde on vaja ise minna. See on suur sõber Tamm vallamaja külje all.
14. detsembril oma sõbrale taas külla minnes lapsed üllatusid, nähes kommikotti oksa küljes kiikumas. No eks tuttav armas päkapikk tunnustas mikke-manne truu sõpruse ja hoolimise eest. Igal laste küllatulekul on tammepuu kuulnud juba eemalt nende tervitusi, saanud hulga kallistusi, lubanud uurida, kas tema kooreprao vahele mõni putukas-mutukas ehk talveunne jäänud on, põnnidele kõrva sisse sosistanud sellest, mida kõrgelt kaugele näha on olnud ning jaganud lahkesti neile oma tammetõrusid, veidi koort ja sammaltki. Seekord soovisid siis lapsed oma suurele sõbralegi häid jõule.
Kõikidel rüblikutel on üks suur ja ühine soov - sajaks ometi lund, no natukenegi! Sellest, mis vahepeal nalja pärast maha sadas, on ammu kõik püksipõlved ja kindad märjaks saanud ja äragi kuivanud, mõni väike ja niru lumememmgi sai püsti ja eks natuke rändas suhu ka ja mitte midagi pole enam alles! No kuidas sa ometi näed neid päkapikujälgi ja veelgi tähtsam: kuidas saab jõuluvana reega tulla? Jõulupeod Viiratsi lasteaias on ju 19. ja 20. detsembril.
Kõik väikesed ja suured rüblikud soovivad vallarahvale häid sõpru, kelle juurde on alati tore minna ning kellega koos kõik unistused täituvad. Häid jõule!
