30.12.2011, 11:12
Vaapo Vaher arvustab: Lapsemeelsus ja ahnus
Aasta on päädimas. Tegelikult hulk aastaid: poliitika-, spordi- ja kultuuriaasta. Arusaadavalt ka raamatuaasta.
FOTO:
Raamatuaasta pole seekord küll nii pidulik, nagu näiteks 2000ndal furoori ja suurte algustähtedega Eesti Raamatu Aasta peeti, vaid üsna argine, majanduskriisiline. Teadagi, üleriigiline ökonoomiline kimbatus on tõuganud umbkotti ka kirjastused. Sealt pääsemiseks on mitmedki hiljuti veel enam-vähem mainekad raamatutootjad täishool libisenud kommertsliku tühja-tähja või kergestineelatava prahtkirjanduse produtseerimisele. Nii on minu muljeil põhutule leigusel kohmas käsi soojendamas näiteks kirjastus Tänapäev, mis veel mõned aastad tagasi jaksas jõus hoida suurejoonelist ja kõvakaanelist luulesarja ja muud püsivat. Selle kirjastuse mainet aitab vee peal hoida siiani jätkuv “Punase raamatu” sari, millest viimasena jõudis lettidele venelanna Ljudmila Ulitskaja romaan dissidentlusest, ja selle eest Tänapäevale tänusõnad. Ulitskaja siiani viimane romaan “Roheline telk” on eesti keeles saanud endale uue pealkirja: “Imaago”. Mis kuradi pärast? Eks ikka taas kommertslikel ajendeil, arvan ma, sest tõlkijale või kirjastajale tundus “Roheline telk” ilmselt banaalne, võib-olla pioneerlik või noorsõdurlik, aga “Imaago” peen ja justkui saladuslik.