Meenutusi Krõlli laste karnevalilt

Ühel hommikul käisid Lepatriinu rühma lapsed laulu saatel kõik lasteaia ruumid läbi ja kutsusid saali karnevalile.

Lauluviisi võttis muidugi üles meie tore Kadriema Helina. Lõpuks oli saali kogunenud üks kirju seltskond kadrilisi keda kõiki ei jõuagi üles lugeda, sest silme ees läks täiesti kirjuks. Seal võis kohata nii Sammalhabet, mereröövleid, pisikest lepatriinut, rebast, ühe suure jänesega väikseid jänkusid kui ka ilusaid printsesse. Julged Batmanid olid samuti kohale tulnud, et me ei peaks kellegi ees hirmu tundma.

Ja mida me seal karnevalil tegime? Lepatriinude rühma lapsed õpetasid hundijooksu, et hunt karja kallale ei tuleks. Pisikesed jänkukesed laulsid rõõmsast pallist.

Saime üles otsida kõrvad, nina, silmad, põlved. Hanel oli kahju, et tema korvis nii ilusaid sätendavaid mune ei ole.

Mõmmikute rühma lapsed olid end kostumeerinud klounideks ja nemad oskasid laulda meile sügisilmade laulu, mis oli vihmapiisast, lörtsihelbest, lumehelbest.

Kadrihani munes karnevali ajal sellised munad, kus olid mõistatused sees. Kõige suurem mõmmik oli kõige kiirem äraarvaja, paistab, et talveune peale tema küll veel ei mõtle.

Sipsikud aga nägid välja nagu üks tõeline kadripere. Uhke kübaraga kadriema oli lapsedki ilusaks ehtinud. Ja see tore kadripere esitas meile rahvaviisi „Tere Toomas - Tolumats".

Päikesekiire rühma lastelt küsis kadriema tähtede tundmist, mis läks neil hästi ja kindlasti võivad nad järgmisel sügisel end kooliteele sättida. Pisikesed Tibupojadki oskasid peol mõnuga kaasa plaksutada ja karnevali lõpus „Bugitantsu" tantsida.

Selline saigi meie hilissügisene karneval lasteaias.