Kiri sõbrale: Vastakad tunded saadavad meid iga mööduva aasta lõppedes
Vastakad tunded saadavad meid iga mööduva aasta lõppedes, kas pole? Midagi jääb vaevama ja samas on palju sellist, millele mõtlemine toob naeratuse näole. Üks on siiski kindel, et mis olnud ja möödas, see samasugusena korduda ei saa! Nagu eelmine jõuluaeg ja aastavahetus, kui hanged kõrgusid rinnuni.
Tänavu ei aita siin nostalgilised meenutused endistest aegadest ega kalendrilehtede lappamine, kõik on paraku teisiti. Kuigi ootused käivad meiega ikka kaasas. Mis seal salata, mõnikord nad on suuremad kui meie ise. Ja nii võivad pettumusedki väga suured olla. Elu voolab ja aeg voolab, on asju ja olusid, mida me omatahtsi keerata ei saa. Lugesin ühelt jõulukaardilt - ära oota imesid, kui imet ei sünni sinu sees! Vähesed sõnad, aga nii palju ütlevad! Minu kodukoguduses on aastaid olnud advendiajal evangeelsed pühapäevad. Kõnelevad külalisjutlustajad, esinevad külalismuusikud.
Ja oodatud on kõik, kes tulla tahavad. Sel aastal oli pühapäevade motoks "Parim kingitus sinule!". Uksel tervitati iga saabujat ja pakuti vaagnalt jõulukommi, mis oli nagu väike sümboolne vihje sellele, et järgnevast võib igaüks endale tõepoolest veelgi suurema kingituse leida. Nägin aga, kuidas nii mõnigi inimene vastas pakkumise peale - ei, aitäh... mis nüüd mulle... pole vaja... Oli kuidagi kurb seda vaadata.
Olen ikka mõelnud, et Saaja rõõm on ju ka Andja rõõm ja vastupidi. Miks me siis keelame seda endale ja teistele? Peame ennast peajagu kõrgemaks või hoopis teenimatult madalamaks? Või lihtsalt ei tahagi teinekord märgata, millise koorma paneme mõne lähedase õlgadele oma ükskõiksusega? Kuulasin Tori kirikus Dave Bentoni jõulukontserti ja nagu eelmistelgi aastatel, oli see võrratu elamus! Pilk rändas üle rahvast täis kiriku. Nägin paljude inimeste silmis rõõmupisaraid. Ja äkki nägin kiriku perenaist Erikat. Temagi silmad olid veekalkvel, aga särasid. Küllap ta tundis rõõmu neist kaunitest lauludest, aga kindlasti veelgi rohkem sellest, et inimestel oli soojas, puhtas ja ehitud kirikus hea olla. Harva kirikuseinte vahele sattujad võtavad seda kui iseenesest mõistetavat asja.
Minu südant läbis aga valupist, kui mõtlesin, kui palju jõudu ja aega nõuab see kõik ühelt inimeselt, kes iga ilmaga, oma tervisehäiretest hoolimata, võtab taas ja taas ette kirikutee. Selle nimel, et teisi teenida. Aga kogudus ei ole ju ainult üks või kaks inimest ega koosne ainult juhtidest! Miks me häbeneme oma abi pakkuda ja miks me ei märka teist inimest enda kõrval? Ja miks me kardame jagada oma koormaid? Armas sõber, olen sel aastal sulle palju kirjutanud kõikvõimalikest inimsuhetest. Aga seda mitte mõttega, et oleksin tark või oskaksin tarka nõu anda. Rohkem ikka nagu sellepärast, et millest olen ise õppinud, seda olen tahtnud ka sinuga jagada.
Mulle meeldis väga valla 20. aastapäeva kontsert - aktusel meie eelmise vallavanema Enda öeldu, et vald on praegu veel nagu pooltoores õun, kus seemnedki alles valged sees.
Aga ta ootab valmimist! Minu jaoks oli see optimistlik ja julgustav sõnum, mis sobib imehästi praegusel ajal ka inimesi, meid igaühete, iseloomustama! Ja tänu Jumalale, et see on nii, sest vastasel korral ju seiskuks kõik.
Kui sul on tunne, et olen mõne oma kirjaga sulle liiga teinud, siis palun andeks! Kui olen sulle vahel rõõmu suutnud valmistada, siis on mul selle üle heameel! Nüüd on aeg panna paberile soovid uueks aastaks.
Aga ma ei julge soovida nagu tavaks on - veelgi paremat uut aastat - sest see tunduks nurisemisena möödunu üle. Mina olen tänulik Jumalale kõigi möödunud aegade eest ja selle eest, et olen võinud elada rahuajal, minu lähedaste ja minu enda esmased vajadused on alati kaetud olnud. Mind on alati ümbritsenud pigem heatahtlikud kui kurjad inimesed.
Kas see pole siis suur Jumala arm! Ja just seda soovin uueks aastaks sulle, mu armas sõber, et Looja arm me maal ei lõpeks ja et sina otsiksid enam Ta lähedust! Siis sünnivad imed, mida sa ootad...
