Mõtisklus: Päevad tõid kaasa muresid, aga neile muredele ka lahendusi
Möödunud aastal samal ajal olid need päevad kõik veel tundmatud ja salapärased. Keegi ei osanud arvata ega ette näha, millise näoga nad meile otsa vaatavad, kui kokkusaamise aeg kätte jõuab.
Nüüd on nad kõik ükshaaval korraks sülle võetud, tere öeldud ja jumalaga jäetud. Kõik on nad nüüd ajapiiri taha kadunud.
Nagu inimesedki, olid ka päevad igaüks oma näoga ja oma iseloomuga. Oli päevi, mis õpetasid elu nägema selgelt ja asjadest aru saama nii nagu nad just on. Oli päevi, mis olid nii kurjad kui üldse veel olla saab. Oli päevi, kui lootus ja usk kumasid kui päike, kuldselt ja soojalt.
Päevad tõid kaasa muresid, aga neile muredele ka lahendusi. Oli raske nendel päevadel, kui tuli pettuda sõprades. Samas tekkis mõte, kas need olidki tõelised sõbrad?
Aga palju rõõmu tõid kaasa päevad, kui silmad otsekui avanesid ja sai selgeks, kes on kes ja et kõik pole kuld, mis hiilgab. Imepäraselt palju tuli möödunud päevades ilmsiks südamesoojust ja tuge pakkuvaid küünarnukke.
Kindlasti oli päevi, kus mõnedki suured, kavalad plaanid lõhkesid kui seebimullid, muutudes olematuks. Kindlasti oli ka päevi, kui näiliselt õige samm osutus viltuseks ja jättis maha tühjuse ja peataoleku. Kindlasti tõid mõned päevad kaasa nii musti lambaid kui valgeid hobuseid.
Lausa hirmutavad olid päevad, kui selgus elamislubadega äritsemise afäär. Südamesse löödi nagu noaga. Kuidas võib nii olla, et kõrgetel ametikohtadel olevad isikud saavad sedaviisi toimida! Südamevalu ei andnud järele, vaid suurenes, kui tuli reageering erakondade poolt. Tuli välja, et justnagu ei olnudki midagi juhtunud. Pooleldi oldi nagu puu otsas, kui pauk käis. Ei saadudki aru, et ränga hoobi tehtud tegu andis eesti mainele ja millised võivad olla tagajärjed! Ja need tobedad jutud enda õigustamiseks!
Justnagu oleks rahvas täiesti ajuvaba ja võtaks puhta tõena iga sõna, mis ülikute suust kukub. Ei ole see rahvas nii loll ühti, et teri sõkaldest eraldada ei suuda!
Ometi sain ma ühe kogemuse võrra rikkamaks selle elamislubade saaga käigus. Ma nägin elus esimest korda rahva ees mäluvat (et mitte öelda mäletsevat) kõrget riigimeest. See oli väga inetu. Siis ma mõtlesin - oi, oi, oi kulla mees!
Oled sa nii ülbe, et võtad õiguse tuhandete silmapaaride ees sobimatult käituda või on Su "kinderstube" lausa olematu.
On, mis on, aga südamesse jääb suur mure. Ei tea ju aimatagi, kes meid valitsevad ja millised plaanid neil peas käärivad. Hoidku taevas meid selle eest, et ei läheks täide vanasõna kalast ...
Isikliku mätta otsast vaadates oli üks imekaunis päev suvel, kui kuueaastane lapselapselaps helistas hilisõhtul ja hõiskas rõõmsalt: "Muraka vana-vana, emme läks haiglasse ja talle anti sealt üks pisike tüdruk!"
Mis saab veel armsamat olla, kui on olemas koht, kust teiste hulgas ka pisikesi eestlasi jagatakse. Minul muidugi jälle üks tärn õlakul juures. Ei tea, kui kõrge auaste mul kuue tärniga on? Äkki olen juba täiskindral?
Nali naljaks! Aga suvel juhtus ka selline päev tulema, kus sain veemurest vabaks. On hea tunne ikka küll! Aitäh neile, kes selle võimalikuks tegid, et kaevupuurimise hind kõri kinni ei nöörinud!
Tänaseks ei pea enam kartma ka neid uhkete nimedega tormipreilisid ja -härrasid, sest elektrivool ei kõlgu enam posti otsas, vaid juhtmed on varjus maa sees. Õue näeb välja küll nagu põrssakuninga kapsamaa, aga see on köömes selle hea kõrval, mida see sonkimine kaasa tõi.
Mõtlen nüüd, et me peaksime olema väga tänulikud tarkadele peadele, kes on kauge mineviku pirrutule juurest toonud meid elektrivalguseni ja kaelkookudega puuämbritega vee vedamisest päästnud ja selle asendanud lihtsa kraanikeeramisega.
Ongi otsas mu jutt ja mõtted tuulega lendu läinud. Elu andis aasta jooksul kõike, mida vaid heaks arvas. Jagas oma andeid lahke käega siia-sinna. Igale päevale andis oma kandami tassimiseks. Nüüd on need päevad kõik koos nagu raamat, ühtede kaante vahel. Jääb üle vaid kaaned sulgeda ja panna ta mälestuste riiulile. Hüvasti, aasta 2011!
Teile, head lugejad, soovin uueks aastaks rahulikku meelt, tegusaid päevi, tervist, suuri ja väiksemaid rõõme! Olge tublid, elage hästi!
