Töövarjupäev õpetas hindama arstide ja õdede tööd

Majandusõpetaja andis meile ülesande käia nn. töövarjuks enda poolt vali­tud elukutse esindaja juures. Kuna mind huvitavad arsti ja õe elukutsed, oli kindel soov pääseda kusagile haiglasse nende tööd jälgima.

Tahtsin kangesti saada selle arsti töö­varjuks, kes mu elu kunagi päästis. Kirurg dr. Soomets oli mind küll nõus vastu võtma, kuid kahjuks mulle need päevad ei sobinud, mis tema välja pakkus (alles detsembris). Jätkasin otsinguid Tartu EMO-s, kus loot­sin end riputada mõne kiirabiarsti sappa. Kurvastuseks sain eitava vastuse, kuna lisakohti kiirabiautos ei ole ette nähtud ja kaasasõitmine on ohtlik.

Olin juba lootust kaotamas ja kurtsin oma muret suurele õele, kes töötab Tartu Ülikooli Kliinikumis anestesioloogina. Mul vedas hullupööra: Kaiel õnnestus saada nõusolek osakonna juhatajalt minu oppidel viibimiseks. Nii sai minust aneste­sioloogi töövari, eelkõige oma õele.

Päev algas varakult

Anestesioloogi tööpäev algas kell 8:00 riiete vahetamisega, sain selga rohelised operatsiooniõe riided ja jalga rohelised kummist kalossid.

Kuna ühtki plaanilist operatsiooni ette kirjutatud hommikul teadetetahvlile polnud, siis minu arst otsustas teha mulle korraliku haigla tutvustuse. Käisime läbi kõik korrused ja vaatasime üle järgmisel päeval oppidele minevad patsiendid, et küsida, kas neil on kõik korras ja rääkida, mis homme toimuma hakkab ja kuidas selleks valmistuda tuleks. Kuna Kaie oli sellel päeval ka valvearst, pidi ta jooksma erinevate korruste vahel, kus teda vajati ja vastama õdede küsimustele ning lahenda­ma erinevaid probleeme.

Jala amputeerimine ja kõõluste kokkuõmblemine

Anestesioloogide toas oli spetsiaalne ekraan, kus näha kõik operatsioonipalatites toimuv.

9.30 kutsuti anestesioloog esimesele opile. Pidime hästi kiiresti panema kum­mikindad, spetsmütsi ja steriilse näomaski. Ruttasime siis opipalatisse. Tegu oli era­korralise opiga, mille käigus amputeeriti patsiendi jalg. Seisin anestesioloogi kõrval, tema ülesandeks oli haigele narkoos panna ja jälgida kogu operatsiooni ajal tema elutegevust mitmete aparaatide kaudu. Opiruumis oli töös 5 õde, 2 residenti ja 2 anestesioloogi ning mina. Operatsioon kes­tis umbes tunni. Olime vaevalt lõpetanud, kui saime kutse järgmisele operatsioonile, milleks oli põlv. Kui palatisse oli patsient toodud, pani mu õde patsiendile narkoosi ja ruttasime jällegi järgmisele põlve opile. Teine anestesioloog jäi patsienti jälgima. Meil oli jälle ees uus operatsioon, kus vaatasin pealt kõõluse kokkuõmblemist.

Ainulaadne vaatepilt - keisrilõige

Peale neid oppe pesime käed ja vahe­tasime riided ning käisime uuesti haigeid vaatamas, et kas neil on kõik hästi jne. Kui anestesioloogide puhketuppa jõudsime, mõtlesime õega, et kui praegu ühtegi oppi tulemas ei ole, siis käime lõunat söömas, napilt jõudsimegi, kui tuli õele kõne, kus kutsuti ta ühele väiksele lapsele veenisüsti tegema, sest õed ise ei leidnud õiget kohta üles. Nad olid jamanud sellega vist mingi pool tundi. Kaie abiga see õnnestus, laps nuttis terve aeg, ta keha oli üleni põletusar­me täis. See oli väga kurb vaatepilt.

Peale seda vaatasime teadetetahvlile ning seal seisis ees juba 2 uut operatsiooni. Esimeseks oli üks väga sügav haav väi­kese tüdruku jalal ja teiseks erakorraline keisrilõige. Kui narkoos oli tüdrukule tehtud, jooksime rutuga keisrilõikele. Olin selleks ajaks üsna väsinud, kuid see opp oli pingeline ja nii huvitav, et väsimus ununes. Sain ainulaadse vaatepildi osaliseks - kõik toimus nagu filmis - toas töötas samaaeg­selt 16 inimest, kõik tegutsesid kui üks mees. Kui naise kõht lahti lõigatud, siis on 3 minutit aega laps sealt välja saada, muidu laps sureb. Õnneks said residendid ja ämmaemand sellega ilusti hakkama ja kõik läks hästi. Ilmale tuli imepisike tüd­ruk, kes vaid peopesa suurune - kaal oli 700 grammi. Momentaalselt sai see väike päkapikk juhtmepuntra külge kinnitatud ja asjaosaliste jutu järgi läks ta kohe kuvöösi kosuma ja edasi kasvama.

Õppisin sellest päevast palju

Üritasin nendel oppidel end võimali­kult nähtamatuna hoida nagu majandusõpe­taja oli soovitanud, aga see ei olnudki väga kasulik, kuna mulle öeldi mitu korda, miks ma nii vaikne olen ja ei küsi midagi. Sest tavaliselt need, kes seal vaatamas käivad on väga uudishimulikud jne.

Kell oli saanud 17:00, kui hakkas uus opp, milleks olid hemorroidid. Seda lõi­kust ma eriti ei vaadanud. Jälgisin rohkem, kuidas arstid sebisid seal haige ümber ja õed jooksid edasi-tagasi. Olin ikka üsna läbi juba. Üsna ebameeldiv opp ka...

Minu päev seal haiglas lõppes kell 18:00, mil vahetasime riided ja sõitsime koju.

Mulle väga meeldis see töövarju päev. Olen nii tänulik õele, et ta võimaldas mul seda kõike näha. Kui ma enne olin kindel, et väga tahan õeks õppida, siis pärast töövarjupäeva haiglas pean ma selle üle tõsiselt mõtlema, kas olen valmis tulevikus kogu seda vastutust kandma....

Nüüdsest oskan ma austada ja hinnata rohkem arstide ja haiglaõdede tööd, ühtlasi vaatan austusega oma suurt õde, kes on kõige selle saavutamiseks 11 aastat õppima pidanud.