Vabatahtlik tegevus kui tugi

Käesolev aasta on kuulu­tatud vabatahtliku töö aastaks. See on kampaania, mille käigus süüvitakse vaba­tahtliku töö olemusse, luuak­se uusi sidemeid ja võimalusi kodanike endi poolt hea tah­te kaudu kellegi abistami­seks, millegi korrastamiseks, õpetamiseks. Vabatahtlikud muudavad oma väikeste ja suurte heategudega maailma. Veelgi olulisem on, et läbi selle muutub ka inimese enda maailm.

Imavere valla ajaloost on teada palju erinevaid vabataht­likke ühendusi, mis olid ärksa­te vallakodanike poolt ellu kut­sutud juba enne Eesti Vabariigi sündi: karskusselts Tugevus, hiljem vabatahtlik tuletõrje­ühing, maanaiste selts, mitmed masinaühistud, veeühistud jm. -ikka selleks, et koos midagi kasulikku ära teha.

Vabatahtlikkus tugineb aususel ja mõistmisel

Kaasajal tekkinud küla­seltside ja seltsingute toime­tamised on nähtus, millega külad hoiavad kogukonna inimeste vahelisi sidemeid, ühtekuuluvustunnet - teha midagi ära koos oma kogu­konna, küla heaks. Vaba­tahtlikuna tegutsemine omal algatusel ja iseseisvalt on omaalgatuslik vabatahtlik tegevus.

Tundsin hiljaaegu huvi, kas ja kuidas toimib Eestis hoolekandealane vabataht­lik töö. Külastasin Oleviste kiriku juures toimivat ühe hoolekande sihtgrupi vaba­tahtlikke. Ettevõtmine toi­mus projekti „Pooltevahetus" raames. Supiköök asus Koplis ühes endises kauplusehoo­nes. Õues oli pikk mitme­kümnemeetrine järjekord. Inimesed, kes toitu jagasid olidki vabatahtlikud - 5 - 6 inimest. Hättasattunud ini­meste abistamise üks algata­jaid ja patroone oli restorani Olde Hansa turundusjuht Riina Vändre, kelle sõnul on tegeletud kodutute aitamise­ga juba 10 aastat. Ta märkis, et õigel vabatahtlik, kes su­piköögis töötab, peab ole­ma sisemiselt aus ja ta peab mõistma teise abivajadust. Vabatahtlikku hoolekande­alast tööd korraldab veel Ees­ti- Hollandi Heategevusfond, kelle poolt on ellu kutsutud toidupank. „Toidupank".

Vabatahtlikust abist Imaveres

Hoopis vähem märgata­vaks suurele maailmale jääb tavaliselt see, mida tehak­se väikestes kogukondades. Elu suures linnas ja maal on erinevad. Kogukonna heaks töötavad inimesed ei pais­ta silma suurele maailmale, neist ei kirjutata ega räägi­ta suurte lehtede veergudel, kuid nad on olemas igas kü­las ja igaüks tunnetab neid. Oma küla inimesi tuntakse ja teatakse. Abivajajast tavaliselt antakse teada. Eesti külas on ikka üksteist aidatud. Naaber teab naabrit ja üldjuhul tea­takse üksteise olukorda. Eks me igaüks oma sisimas teame kes ja kuidas on meid endid raskel ajal aidatud. Aga siis­ki mõned tähelepanekud vii­masest aastast:

Perekond Kull elab kes­kusest eemal Laimetsa kü­las. Nende pere on ere näide aitamisest. Kadunud naabri­mees Ants oma eripära tõt­tu oli nende tähelepanu ja hoole all; hoolitsetud sellisel moel, mis kaugel külakesku­sest võimalik on. Igapäevane pilk sellele, et kas korstnast ikka tuleb suitsu, kas tuli põ­leb toas, kas temaga on ikka kõik korras. Puude-, söögi-ja tervisemure jõudis õige­aegselt tema lastele ja valla­valitsusse.

Tanel ja Toivo Vaks jõudsid esimesena Raimo ja Raivo Kangru põlevasse kodusse. Tänu nende kiirele tegutsemisele oli see tõsiseks abiks šokiseisundis talupe­rele. Päästetud said mitmed eluks vajalikud esemed ja tööriistad. Hiljem uue kor­teri leidmisel toetasid neid inimesed lähemalt ja kauge­malt, s.h. Jaanus Nilp ja kau­gel Järva-Jaanis elav Aarne Suu. Imavere päevakeskuse eakad on kudunud sokke ja kindaid Viljandi Lasteabi - ja Sotsiaalkeskusele, aida­nud päevakeskuses tegevu­ses ja ürituste korraldamisel. Mitu aastat on kudunud ja jaganud sokke Maria Kivi­nukk ja nii on sokid olemas sellekski aastaks. Need on erilise säärepitsiga sokid, ilusad ja värvilised. 87 - aas­tane Maria on pidanud elus palju läbi elama ja mõistab, mis tähendab puudus. Paar aastat tagasi ühines ette­võtmisega tema vennanaine Vilve Siil. Vilve elab hoopis Viljandis. Ta muretseb ikka laste kasvamise pärast. Tema mustvalge mustriga kindaid, sokke saab pidada ainult te­male omaseks tööks. Veel ei kujutaks ette Imaveret ilma Elve Sagarita. Ikka astub ta kellegi juurest läbi vaatama, kas ja kuidas hakkama saa­dakse. Uude sotsiaalmajja kolinud inimestel ei olnud võimalik kõike kodust kaasa võtta. Mööblit, vaipu ja raa­matuid jagus neile, kes seda kõige rohkem vajasid. Pe­rekond Kaljurand, Endel Erm, Leida Vilt - näen oma tähelepanekute järgi, et Teie abi vastuvõtnud inimesed on väga tänulikud.

Inimese ilu seisab tema tõekspidamistes ja hoolivu­ses kaaskodanike vastu. Sii­rad tänusõnad Teile kõigile!