Põneva päritoluga pekanipähklid
Pekanipähklid kasvavad hikkoripuudel, mis võivad heade kasvutingimuste korral sirguda kuni poole-saja meetri kõrguseks ja elada ligi kolmesaja aastaseks.
Hikkoripuid on pea veerandsada liiki, kuid inimese jaoks söödavaid vilju kannavad neist vaid mõned.
Kõige tuntum on Põhja-Ameerika lõunaosast pärinev pekani-hikkoripuu, kes looduslikes tingimustes hakkab saaki andma alles kaheksa kuni kümne aasta vanuselt.
Vaatamata pähklikandja aukartustäratavatele mõõtmetele, on põskepandava osa kogus ühe vilja tasandil siiski suhteliselt väike, sest vilju on vähe.
Hikkoripuude viljad pole eriti suured, samuti langeb arvestatav osa viljast kestade arvele, mis söögilauale ei jõuagi.
Kestadest ja nende paigutusest lähtuvalt pole pekani-hikkoripuude annid mitte tõelised pähklid, vaid luuviljad, millel süüakse kahest omavahel nõrgalt ühendatud poolmest koosnevat sisu.
Kohalike indiaanlaste kõnepruugis kutsuti puud nimetusega, mis tulenes sõnaseosest “kiviga pähklit koksima”. Ameerika põlisrahvus tundis kohaliku hikkoripuu vilju juba sajandeid ja kasutas neid üsna harilikul, kuid ka üpris omapärasel viisil.
Tavapruugiks võib lugeda pähklituumade söömist või lisamist toitudele. Veidi ebaharilikum kasutus oli pähklite jahuks tampimine ning saadud puderjale massile vee lisamisega jookide valmistamine.
Et jahedas säilivad kestaga pekanipähklid päris hästi, kujutasid need endast indiaanlastele ka olulist toiduvaru. Samuti kasutati neid pähkleid eri viisidel valmistatuna kosutusravis kas isutuse, kurnatuse või organismi tugeva energiakao korral.
Kasvatusala üha laieneb
Pekani-hikkoripuude levik on aastasadade vältel tänu inimesele tunduvalt laienenud. Seda pähklikandjat on inimese vahendusel viidud eri mandritele – Austraaliasse, Aafrikasse, Euroopasse.
Puid kasvatatakse spetsiaalsetes istandustes, aretustöö tulemusena on saadud sadu sorte, mille vilja-kandvus algab varem.
Vaatamata suurele nõudlusele, korjatakse Ameerikas, pekani-hikkoripuu kodumaal, ligi pool saagist looduses kasvavatelt puudelt.
Et puud on kõrged, on saagi kogumine päris tülikas ja vaevarikas – puid kas raputatakse spetsiaalsete masinatega või minnakse lihtsama vastupanu teed ja korjatakse küpseid mahalangenud vilju maapinnalt.
Viljad on kujult piklikud, kaetud puitunud punakaspruuni kestaga. Kesta sees peitubki söödav sisu, mis välimuselt meenutab mingil määral kreeka pähklit, kuid on viimasest erinev nii välimuselt (eeskätt väiksema kurrulisuse poolest) kui ka maitselt, ehkki viimase väite kehtivus sõltub kõige rohkem pähklisööja eelistustest.
Pekanipähklid paistavad silma küllusliku õlisisaldusega, mille protsent viljade söödavas osas tõuseb pea seitsmekümneni. Sellest lähtuvalt on need pähklid ka eriti energiaküllane suutäis, sajagrammine söödav kogus annab veidi alla 700 kilokalori energiat.
Rohkelt hinnalist õli
Pekanipähklitest saab õli ka eraldada ning pudelisse villitult turustada.
Lisaks õlile sisaldavad pähklid piisavalt palju taimse päritoluga steroole, mis seedekulglas konkurentsi põhimõttel takistavad kolesterooli imendumist.
Muudest toitainetest on loo nimitegelastes arvestatavalt veel süsivesikuid, kuid need on esindatud peamiselt kiudainetena, vähem on suhkruid ja päris minimaalselt taimeriigi esindajatele nii omast tärklist. Ehkki valke on pekanipähklites ligikaudu kümnendik kaalust, on nad toitujale lähtuvalt aminohappelisest koostisest vägagi olulised.
Pekanid on tõhusad tegijad ka mikrotoitainete vallas. Vesilahustuvate vitamiinide seltskonnast on koguseliselt nendes liidriks vitamiin B1, rasvlahustuvatest aga vitamiin E. Pekanipähklites sisalduvate mikroelementide esikolmik on mangaani, tsingi ja raua hallata.
Kõige rohkem on pekanipähklitele kasutusviise leitud nende looduslikul kodumaal Ameerikas. Otseselt süüakse neid pähkleid kolmel viisil: naturaalselt, röstitult või soolatult. Hoopis avaramad on pekanipähklite kasutusviisid teistes toitudes. Ameerikas kasutatakse puhastatud ja peenestatud pähkleid traditsiooniliselt kondiitritoodete, šokolaadide ja jäätiste koostises.
Aga võimalusi on teisigi. Hakitud pekanipähkleid lisatakse putrudele, müslidele, salatitele, samuti pannkookidele, vahvlitele, puuvilja- ja juustukookidele. Need pähklid kõlbavad ka soolaste roogade juurde, näiteks sobivad pähklitükikesed pilafile ning pekanipähklijahu kasutatakse liha- või kalatükkide paneerimiseks enne praadimist.
Väikesed puudused
Probleemitud pole ka pekanipähklid. Esiteks tänu rohkele õlisisaldusele ähvardab puhastatud pähkleid rääsumisoht.
Eriti kehtib see röstitud pähklite puhul, millel õli on kuumutamise tõttu tunginud ka pinnale.
Rääsumise vältimiseks soovitatakse neid pähkleid hoida külmas. Lisaks on puhastatud pekanid küllaltki altid toidulõhnadele, nii et sedagi peaks nende säilitamisel silmas pidama.
Need, kes üldiselt on pähklivalkude suhtes ülitundlikud, peavad ka pekanipähklite söömisest loobuma.
Arvestada tasub sedagi, et soolatud pekanite söömisel jõuab organismi liigselt naatriumi, mida me igapäevase toiduga niigi rohkesti saame.
Meie oludes lisandub nende pähklite suhtes veel paar asjaolu. Esiteks, nende hind on küllatki kõrge, ning teiseks, neid müüakse suhteliselt vähestes kohtades.
Kõige sagedamini võib pekanipähkleid meie poodides kohata pähklisegudes, mille pakkidel ka vastav viide on.
Tõsi, see võib olla sõnapaarina pekaanipähklid, kuid viimasel ajal eelistatake meil kirjaviisi pekanipähklid.
