Endised vallavanemad vaatavad ajas tagasi
1. Mida peate vallavanema ametis oleku ajast oma suurimaks saavutuseks või kordaminekuks?
2. Mida vallavanema töö õpetas? 3. Nimetage mõni teie meelest oluline Võru valla tulevikusiht.
Ülo Tulik:
Sain vallavanemaks 1996. aasta oktoobris ja pidasin seda ametit 2005. aastani, mil mind määrati maavanemaks.
Nagu elus ikka, oli ka valla vanemana töötades kordaminekuid ja ebaõnnestumisi. Kordaminekuid küll mitu korda rohkem kui ebaõnnestumisi. Seega on palju asju, mida on meeldiv tagantjärele meenutada.
Minu valla vanema ametiaeg algas meeskonna moodustamisega ja pean tunnistama, et suutsin kokku panna suurepärase, oma ala tundva meeskonna, millest enamik töötab tänase päevani.
Võru vald on üks omavalitsustest, kus ei saa rääkida kogenud spetsialistide puudusest. Heameelt valmistab senini teadmine, et valla koolid ja lasteaiad said minu ametis oleku ajal üsna heasse korda.
Positiivne oli ka see, et kõikidel valla allasutuste juhtidel oli võimalus head meeskonnaliikmed valida. Kõige rohkem probleeme tekitas reaalainete ja võõrkeelte õpetajate leidmine.
Üheks kordaminekuks pean Võrumaa kutsehariduskeskusele sobiva koha leidmist Väimelas. Oli suur oht, et kutseharidust pakkuv keskus avatakse Wermo endistes hoonetes.
Teiseks suureks kordaminekuks pean kergliiklustee rajamist Võrust Väimelasse, hiljem pikendati seda Parksepa keskkoolini.
Samuti pole vähe tähtis, et Võru vald sai siis oma maja omanikuks. Varem olime rentnikud. Ajaloolist õiglust arvestades saime tagasi Jaani koolimaja hoone.
Vallavanema amet õpetas eelkõige tööd inimestega ja seda, et kui tahta midagi ära teha, on vaja head meeskonda. Usun, et selle teadmisega töötavad ka praegused vallajuhid.
Samuti õppisin vallavanemana paremini inimesi tundma. Elu õpetas, et alati ei ole kõige suuremas hädas see, kes sellest kõige rohkem räägib, vaid see, kes üldse ei taha oma probleemidest kõnelda.
Võru valla kõige olulisemaks tulevikusihiks pean Võrumaa kutsehariduskeskuse juurde loodava kompetentsikeskuse käivitamist ja väljaarendamist. Kui me uusi tasuvaid töökohti ei loo, siis otsivad meie inimesed mujalt tööd, olgu siis Tartust, Tallinnast või Soomest.
Minu veendumus on, et uute töökohtade loomine siin regioonis tagab ka Võru valla jätkusuutlikkuse.
Töö Võru vallavanemana oli igati huvitav ja õpetlik. Soovin edu ja õnne kõigile, kes elavad ja töötavad Võru vallas!
Helgi Riigov:
Töötasin Võru vallavanemana 1993. aasta novembrist kuni 1996. aasta novembrini.
See aeg oli väga kiire ja huvitav. Tuli tegelda omandireformi seaduse, rahvakapitali obligatsioonide, maareformi, eelarve, sotsiaaltoetuste, Puiga kooli ehitusega jne.
Peaaegu iga päev tuli tutvuda uute seadustega. Õigusvastaselt võõrandatud vara ja maa tagastamise, asendamise ja kompenseerimise ning subjektiks tunnistamise otsuseid tuli teha iga päev.
Sellel aktiivsel ajal töötamist ja vallajuhina toimetulekut peangi oma suurimaks kordaminekuks.
Vallavanemana töötades õppisin juurde inimestega suhtlemist. Õppisin pidama läbirääkimisi nii asotsiaali, puudega inimese kui ka peaministriga. Kõike seda on mulle praeguseni vaja läinud.
Tulevikule mõeldes oleks vallal otstarbekas rekonstrueerida mõni sobiv hoone vanadekoduks. Vanurid saaksid rahulikult oma vallas vanaduspäevi veeta ja juurde tuleksid ka mõned töökohad. Väimela lasteaed on poole täitumusega. Sinna oleks võimalik rekonstrueerimise käigus ehitada ruumid vanuritele, sööki saaks teha lasteaia köögis.
Kersti Vosman:
Olles enne Eesti taasiseseisvumist olnud pikka aega (alates 1982. aasta juunist) Võru külanõukogu esimees, otsustasin kandideerida 1991. aasta valimistel viimast korda ja jätkata kuni Võru valla staatuse saamiseni. 1993. aasta sügisel toimusid kohalike omavalitsuste valimised ning kuigi seadus ei keelanud kandideerida vallavanemaks ka valla territooriumil mitteelavatel isikutel, mina vallavanemaks ei kandideerinud. Seega jäi minu töö Võru vallavanemana seadusandlikult üpris reguleerimata aega ning lühikeseks.
Peangi kõige suuremaks kordaminekuks seda, et vaatamata tolleaegse külanõukogu vähesele koosseisuliste töötajate arvule, suutsime koguda kõikvõimalikud nõutud andmed, koostada tol ajal valla staatuse saamiseks vajaliku arengukava (arvestades Võru külanõukogu territoriaalset suurust, elanike arvu, teadmatust, kui jätkusuutlikud on majandid ja EPT ning mis ootab ees põllumajanduses, ei olnud see kerge ülesanne, sest paljud poliitilised otsused olid tegemata ning seadused vastu võtmata) ning saada valla staatuse varem kui nii mõnigi väiksem külanõukogu Võrumaal. Tagantjärele vaadates jääb küll arusaamatuks, miks sellist arengukava üldse vaja oli, sest hiljem anti kõigile külanõukogudele automaatselt valla staatus.
Ei tea, kas Võru vallas 1991. aastal koostatud arengukava üldse kasutati, kuid mäletan, et mõni aeg hiljem hindas esimene taasiseseisvumisjärgse Võru valla volikogu esimees Heino Kuusik seda kava omavahelises vestluses heaks.
Ka pean oluliseks seda, et 1993. aasta kevadel saavutasime kokkuleppe tolleaegse loomade haiguste tõrje jaama juhatajaga, kes pakkus vallavalitsusele välja nii teist maja Karja tänavas Koreli oja poolses osas kui ka ruume Võrumõisa teel, ning maavalitsusega ja Võru vallavalitsus kolis Võru linna Karja tänava kitsastest ruumidest praegusesse asukohta Võrumõisa teel.
Nüüdseks olen olnud märkimisväärse aja Võru valla tegemistest eemal ning Võru linna elanikuna ei oska Võru valla tulevikusihte määratleda.
