Mesilindude rühma teistmoodi jõulupidu
Nii vuraski 21. detsemberil buss särasilmsete laste ja nende vanematega Ülenurme poole. Kõikide hinges väike ootus ja värin, sest ei teadnud ju tõesti, mis meid ees ootab. Ootas meid aga vahva muuseumipere, kes hakatuseks meid kahte gruppi jagas ja põnevad tegevused said alguse.
Piilusime, missuguseid askeldusi tehti vanasti jõulude ettevalmistamisel. Sepikojas toimus tina valamine, et uue aasta õnnele pilk peale heita. Julge Hendri läks sepale appi ja tina õnne tõlgendamisel oli küll pisuke nuputamine, aga üheks variandiks oli rahapada. Kingikottide meisterdamise töötoas saime kõik endale vahva kingikoti meisterdada, loomalaudas uudistasime erinevaid loomi (kitsed, haned, jänesed, kanad, hobune), leivatares õpetati leivataignast põrssa valmistamist, lapsed keerasid taignast kringliküpsist, aga lastele näidati ka verivorsti toppimist. Kõiki tegevusi saatis nii laste kui täiskasvanute rõõmus elevus ja iga tegevuse taustaks selgitati Eesti rahva vanu kombeid ja traditsioone.
Jõuluõhtu suurim ootus lastel on loomulikult jõuluvana. Iga natukese aja pärast päriti, et kus see taat nüüd ikka on. Leivatarest tulles suundusimegi metsavahi majja, kus kohtusime jõuluvanaga? Ei, hoopis metsavahiga. Metsavahile tulid varsti külla karu ja reinuvader. Räägiti metsast, metsavahtidest, karudest ja rebastest jne.
Kopp, kopp ja lõpuks ta tuli. Jõulumees nägi aga hoopis teistmoodi välja, kui lapsed harjunud on. Selgus, et tegemist hoopis vana-aja jõulutaadiga. Taadil olid jalas vildid, seljas puhvaika ja takkajärgi veel takune habe kah. See jõulurõõmu siiski ei seganud ja taadil oli töö selge. Kutsuti lapsed nimepidi ette ja pärast ilusat luuletust sai iga laps kommipaki uhkeks omanikuks. Jõulutaadil endal oli siiski toimetusi veel kuhjaga ja kui lastel kommipakid käes, kiirustas taat oma teed. Meid aga kutsuti veel ühte majja, kus ootas küpsis ja hea jõulutee.
Jõulupidu oli vahva, seda tundsid nii lapsed kui nende täiskasvanud saatjad. Ei seganud ka lume puudumine, mida sel aastal tõesti napib.
Mesilindude rühma lapsed on aastatega kasvanud ja paljudele oli selle aasta jõulupidu lasteaia rühmas viimane, mida koos kasvatajatega tähistati. Ja suur rõõm oli tõdeda, et see jõulupidu südamelähedane ja väga vahva sai. Aitäh kasvataja Sirjele ja kasvataja Mairile, selle vahva peo mõtte ja teostuse eest! Jõulupidu jääb rühmas, aga mõneks ajaks meenutama muuseumist kaasa antud „Jõuluorikas".
„Viljaõnneks küpsetati lauale veel puhtast rukkijahust jõuluorika nime kandev leib. Jõuluorikas kaeti laual valge rätikuga, temalt oodati õnnistust järgmise aasta toidule. Jõuluorikas jäi lauale kogu jõulude ajaks kolmekuningapäevani. Pühade lõpul viidud jõuluorikas viljasalve, kuhu ta jäi kevadeni ja siis loomadele anti. Poolt leiba ei tohtinud lauale panna".
