HIIE AJALOOVEERG: 1905 põletati Eestis maha üle saja mõisahoone
Kui kohalik rahvas oleks olnud mõisnikega ühel nõul, poleks mõisapõletajad tegutseda saanud. Pärnumaal puudutasid need sündmused vaid kahte kihelkonda - Pärnu-Jaagupit ja Vändrat, kus hävis kokku 13 mõisat. Samas oli neis kihelkondades häving üsnagi totaalne: maha põletati kõik vähegi korralikud mõisad.
Vändra kihelkonnas läksid tuleroaks esinduslikud mõisad Kärus ja Lelles, samuti veidi tagasihoidlikumad puust mõisahooned Vana -Vändras ja Uue-Vändras(Rõusas), samuti Massu karjamõis. Terveks jäid tagasihoidlikud mõisahooned Viluveres ja Eidaperes ning Võidula mõis, mis tegelikult oli klaasivabriku kontor. /vt pilte / Rmt. Pärnumaa mõisad. Koost.V.Praust, ilm. 2009/
Pärnu Päevalehe lisa „Vändra Uudised" 1935.a märtsi- ja aprillikuu numbrites avaldati Vändra seltskonnategelase, Venekuusiku talu peremehe Willem Benderi mälestused Vändra mõisate põletamisest 1905. aasta detsembris. Alljärgnev ongi väljavõte tema mälestustest veidi lühemal kujul ja kirjaviisi muutmata.
Rahvas oli väga ärevil. Selleks aitas kaasa ka see, et vallavalitsus saatis küladesse laiali kirjad järgmise sisuga - „Vändra rahvas, olge valvel, päästke, mis päästa saab! Mässajad on üsna ligidal, vaevalt 30 versta kaugusel Vändra piirist. Salk tuleb Tallinna ja Paide kaudu. Nende eesmärgiks on jõukamate vara röövimine ja põletamine."
Uue -Vändra vallavalitsus kutsus kokku kõik meeskodanikud, et pidada nõu, kuidas mässajatele vastu hakata. Metsahärra ettepanekul tehti ühine otsus: ,,Vastu hakata !". Teha seda mitte lagedal põllul vaid Sihiotsa metsa vahel, kuhu tuleks 50-60 paremat kaitsjat salaluureks üles seada. Kõvasti keelati sellest enne vaenlastele teatada, keelust üleastujat pidi ootama surm.
Kui kõik oli otsustatud, jooksis keegi mürinal trepist üles ja karjus: ,,Põletajad tulevad! Seisavad hobustega just samal metsavahel, kus vastuhakkamine pidi sündima". Tekkis paanika. Kes õue sai, kargas reele ja ikka metsa mööda kodupoole. Vallavanem kahmas kassaraamatud ja väärisasjad kaenla ja kihutas läbi metsa kuni Raeni. Julgemad lõid kampa ja läksid mässumehi vaatama. Algul ikka eemalt, aga siis kutsuti neid lähemale ja teatati, et pole vaja karta, nemad on talurahva toetajad, aga mõisnikkude ja nende ussipesade hävitajad.
Metsasiht sai varsti rahvast täis. Milline oli siis see kardetav mässumeeste kamp?. Igal mehel isemoodi riided. Mõnel saterkuub, teisel punane koerapoisi ülikond, kolmandal kallis hõbekasukas... Nii olid nad riietatud, kuidas keegi mõisast oli saanud. Üks oli ka Vändra mees. Sellel olid õige närused riided seljas, pastlad jalas ja läki-läki peas. Kaebas, et parunitel olla kõigil väiksed jalad, ei passivat temale. Salk olevat tulnud Laupalt, kus nad puhta töö olid teinud. Iga ree peal istus 4-5 meest. Enamasti kõik mõisatest saadud jahipüssidega varustatud. Mõnel oli ka toreda päraga mõõk, isegi pistodasid paistis hõlma alt välja.
Järsku hakkas jahipasun hüüdma. Salga juht kutsus komisjoni metsahärra maja juure kokku, et aru pidada, mis majaga teha. ,,Maha!"-hüüti kõigi poolt. Mehed tormasid majasse, kutsuti rahvastki hinnata kraami saama. Majas lõhuti kõik puruks, otsiti raha ja püsse, ei leitud midagi säärast. Maja aknad ja uksed löödi puruks, riietele valati petrooleumi peale ja muudkui tuli otsa. Tunni ajaga oli ilusat majast järel vaid varemed.
Mõisa õue peal puhuti pasunat. Komisjon tegi jälle otsuse: ,,Maha!". Mõisast tulid kaks vanemat preilit välja, palusid nende peale halastada ja maja alles jätta. Ei kuuldud! Rahvas ümberringi läks ka juba julgemaks. Kutsuti kõiki põletama ja muidu kraami saama. Kes ka midagi kätte sai, see läks oma noosiga, ei olnud enam mingit kartust. Suurema osa kraami viisid mõisa moonakad ja ümbruskonna elanikud. Isegi kaugelt Riisa külast ja Vakilt oli neid, kes terve koorma asju ja pesu ära tassisid. Üks mees tuli kallis karusnahkses kasukas välja. Preili nägi ja palus kasukat tagasi. Mees nõudis 3 rubla ja andis kasuka tagasi. Kui uksed ja aknad lõhutud, tassiti põhku majja sisse, petrool üle ja tuli otsa. Enne äraminekut löödi veel jõekaldal veinikeldri uksed maha, veinivaadid puruks ja vein jooksis jõkke.,,Jälle on üks ussipesa hävitatud!"
Päev veeres looja. Mässajate rong liikus Vana-Vändra poole ja Uue-Vändra võis kergemalt hingata. Püssipaukude saatel läks rahvas neile järele. Kalmaru ja Kaerasmaa kohal peatuti vähe, mindi siis edasi Kõrevere teele. Järgmisel päeval, 19. detsembril algas teine etendus juba alevis. Sellest järgmises lehes.