Juhused loovad imelisust!
90-ndatel aastatel Eestis küllalt tuntud ja andekas džässilaulja Reet Kromel, kes juba aastaid elab Londonis ja tegeleb seal muusikaõpetamise ning koorijuhatamisega, oli otsustanud uuesti ellu äratada gospellaulude kava "Kasvada lapseks", millega ta 20 aasta eest koos teise andeka lauljatari Siiri Kännuga edukalt esinenud oli. Siiriga oli nõu juba peetud, kuid vaja oleks ka laulukoori. See mõte viis huvitava projekti- Rahvusvahelise Eestlaste Eksperimentaalkoori ehk REE koori kujunemiseni.
Juhuse tahtel sattus Reet, kes väisas oma vanavanemate kunagist kodukanti, Mõisaküla, kokku Abja kultuurimaja juhataja Aime Hundiga, kelle arvates kohalikud taidlejad sellises huvitavas ettevõtmises suure heameelega osaleksid.
Nii saidki esimese advendi eelsel reedel Stanstedi lennujaamas kokku 8 Eestimaa koorilauljat ja väliseestlane Toomas Ojasoo, kes on ühtlasi ka Londoni Eesti Ühingu esimees. Just Toomas oli andnud isikliku „sõbrakäe" transpordi organiseerimisel ning isiklikult roolis olles toimetas ta meid Süda-Inglismaal asuvasse Catthorpe'i mõisa, mis kujutab endast väga idüllilist majutus- ja puhkekeskust. Seal ootasid meid ees juba nii Reet Kromel, Toomase abikaasa Reet Järvik, kes kõik suures osas kandsid hoolt ürituse organisatsoonilise poole eest ja veel hulk eestlasi, kelle elukorraldus on nad mööda Euroopat laiali viinud. Samuti olid projektis kaastegevad Siiri Känd ja kauaaegne teatri Estonia ooperikoori laulja Mare Vali.
Lauljad olid omaette kodus noodist hoolega harjutanud, seetõttu hakkas koor kohe esimeses proovis üllatavalt hästi kokku kõlama. Esinemiseni järgmise päeva õhtupoolikul Leicesteri Eesti Majas oli aega napilt, kuid kõik sai suurepäraselt paika ja kenasti kokku kõlama. Nii sai laupäeva pärastlõunane kontsert tugeva aplausi osaliseks. Peo jätkuks kostitati esinejaid ehtsate eesti rahvustoitudega, mis kodumaast aastaid eemal olnutele tõenäoliselt üsna eksootiliselt maitsesid.(Abja rahvas igatahes oli ka väga rahul, ütles, et pole koduski iga kord nii head kartulisalatit saanud) Siiri Känd laulis veel pikki tunde tantsuks, pidu oli tõeliselt lõbus ja lauljatele jätkus see hiljem Catthorpe'is hommikuni võimsa ühislaulmisega ühiselt kokkupandud suupistelaua taga, kus peeti plaane ka edasiste tegevuste osas. Eestlasi oli kohal nii Inglismaa eri nurkadest, Šveitsist, Soomest, Belgiast - aga jälle kord leidus tõestust väide, et õige eestlane laulmata ei saa, viigu elu teda kuhu kanti iganes.
Pühapäevahommikul laulsime veel koos kauneid jõululaule, nautisime viimast korda Catthorpe Manori külalislahkete võõrustajate, kes on muide aastakümneid sealkandis elanud lätlased, kokakunsti ja võtsime ette oma teekonna viimase etapi, mille pealkirjaks sobiks "Mulkide seiklused Londoni linna peal", sest suurem osa meist sattus sinnakanti esimest korda elus. Aga see oleks juba teine teema. Igatahes jõudsid abjakad suuremate kadudeta elavjõus (kuid mitte tehnikas, kuna mitmed fotokaamerad ütlesid nähtavasti kaunite piltiderohkuse peale varem või hiljem üles) õnnelikult koju ja tänavad kõigest hingest mõlemat Reeta, Toomast, ning teisi Inglismaa eestlasi, kes meid ühistranspordi keerukustes orienteeruda aitasid ja üksteist, kes me kõik nii tublid olime ja alles kodus häälest ära läksime.
Meie üllatuseks oli see, et Reet Järvik ning Toomas Ojasoo koos oma toreda sõpruskonnaga, Karin, Astrid, Tiiu, on sündinud Inglismaal, aga millise hoole ja armastusega nad ajavad seal EESTI ASJA. See on super ja imetlemist väärt. Ja seda kõike ikka oma põhitöö ja pereelu kõrvalt. Olge jätkuvalt tublid ja energilised ning meie eestlaste südames on teadmine, et me kohtume veel.
Reet Kromelile soovime jätkuvat indu ja avanegu taevaväravad üha enam ja enam muusikale ning loomingulistele ideedele!
