Jalaga maaliv kunstnik Meelis Luks: Elu on elamiseks, mitte virisemiseks
Olen Meelist juba aastakümneid tagasi vilksamisi siin ja seal kohanud. Iga kord jäi ta silma ja eristus teistest. Mitte niivõrd seepärast, et ta ratastoolis ringi liikus, mis ka muidugi paarkümmend aastat tagasi väga tavaline ei olnud ja möödujate pilke endale tõmbas. Mind köitis aga hoopis selle ratastoolipoisi mingi kavalalt uljas ja helgelt enesekindel olek. Ehtne päikesepoiss. „Elu on elamiseks, mitte virisemiseks," on Meelise motoks. Suvel sõitsin autoga Kuimetsast tulles Tolla küla teeotsast mööda ja nägin maantee pervel Meelist üksinda ratastooliga kodu poole vuramas. Ikka seesama helge ja uljas pilk silmis. Hea, et mõned asjad elus ei muutu.
Viimasel ajal on üdini positiivne Meelis avalikkuses eriti palju tähelepanu pälvinud. Suuresti seoses tema omapärase maalimisviisi ja näitustega. Pintsel varvaste vahel, võib päikesepoiss mitmeid tunde värvidemaailmas veeta ja loodust paberile panna.
Kui ta parasjagu ei maali, siis on ta ninapidi arvutis. Mitte lõbu pärast. Omal käel õppides on Meelis omandanud piisavalt teadmisi ja oskusi, et peamiselt veebilehtede kujundamisega endale elatist teenida.
Meelise käest loo kirjutamiseks nõusolekut saada ei olnudki väga lihtne. Leppisime kokku, et ta vaatab "õunte pealt", olenevalt sellest, millised on küsimused. Suhtlesime interneti teel, kuigi kodustega suhtlemisel teeb Mella end arusaadavaks jalaga põrandale trükitähti „kirjutades". Kui aga vaja neid kaugemalt kutsuda, siis teeb häält või trambib. Nii ta ütleb ja lisab juurde naerusuise emotikoni.
Juba meie eelmistest, ikka mingil asjalikul põhjusel alanud ja spontaanselt pikaks kujunenud vestlustest olen enda jaoks selgeks saanud, et Meelis on leplik, väga hea huumorimeelega ja heas mõttes põikpäine.
„Ma juurdlen ja proovin, nii kaua kui õnnestub. Kui ei saa ühtmoodi, siis proovin teistmoodi," ütles ta ühel päeval, ise parajasti arvutis mingi programmeerimise küsimuse kallal pead murdes. Kui ta lahendust ei leia, läheb ta vahel närvi ka, aga enamasti ta teab - kui üks töö jääb probleemi taha takerduma, tuleb lihtsalt mõni teine asi ette võtta.
„Mul on oma väärtushinnangud -olla kõige kiuste positiivne ja mitte vihata kedagi või midagi. Vihkamine ei tee elu paremaks. Võtan elu nii nagu see on," avaldab Meelis. Vaimset õpetajat tal enda sõnul ei ole. "Olen selleks liiga isepäine," ütleb ta. „Aga selliseid sõpru ikka on, kellelt vahel nõu küsin. Mulle meeldib jälgida teisi omasuguseid. Näiteks Stephen Hawkingit, kes on üks juhtivamaid astrofüüsikuid, olles ise peaaegu liikumatult ratastoolis."
Meelis tunnistab, et tööd on tal tihti liigagi palju. Aga kui keegi kingiks talle ühtäkki terve nädala jagu vaba aega, teeks ta ikkagi täpselt sedasama, mida iga päev. "See tähendab, et mul ei saa ideed ja mõtted kunagi otsa ja ma pean kindlasti need teostama ju." Kui aga võimalus oleks, elaks Meelis mõnda aega hoopis näiteks Barcelonas kunsti nautides.
Meelis, kujutleme, et kogu võim Eestis ja ka kogu maailmas oleks Sinu käes. Mida sa muudaksid?
See oleks keeruline olukord omada korraga kogu maailma üle võimu. Samas mitte keegi poleks võimeline hoobilt midagi muutma. Aga kaotada tuleks mõttetult kulutamised, üleüldine lollus, üksteise poriga loopimine ja vihkamine.
