Nojah ... sai oldud. Aga poksiga alustasin ma hulga varem kui dirigeerimisega. Läksin 15aastaselt Dünamo poksikursustele. Mäletan selgelt - see oli Tallinnas Pikk 37 teisel korrusel, korterist ümber ehitatud väike spordisaal. Mine tea, mis must oleks saanud, kui mu pinginaabriks ei oleks sattunud tulevane helilooja Heino Jürisalu. Juba esimesel suurel vaheajal nägin teda istumas meie muusikaklassi klaveri taga ja mängimas šlaagreid tolleaegsest kultusfilmist "Päikesepaistelise oru serenaad". Õige harmooniaga, õige tempoga. Ta mängis juba siis heades orkestrites koos professionaalidega. Praegu öeldaks, et bändides, aga see on minu kõrva jaoks üks inetu sõna. Jürisalu huvitas juba siis kompositsioon ja ta pakkus, et läheksin tema asemel mängima, et ta on juba Uno Naissooga rääkinud. Nii ma siis läksin. Aga kogu selle lumepalli lükkas veerema ikkagi Jürisalu.
