Kiri sõbrale: Miks meie oma rahvas nii kurjaks on muutunud?
Oleme pimeda aja vapralt üle elanud ja nüüd kingib iga järgnev päev juba veidi enam valgust. Ilus põhjamaine talvgi on meie juurde tee leidnud. Ja kui tulebki veel külmakraade ning puistab lumelisa, siis arvatavasti ei tekita see meis negatiivseid emotsioone, vaid pigem annab põhjust rõõmustada. Neli aastaaega on meilealles jäänud!
Olen ikka viimasel ajal seda meelt olnud, et ei tasu ''minna leili" igasuguste meid ümbritsevate uudiste suhtes, sest aeg on tihtipeale näidanud, et suurem osa neist haihtub ja ei oma meie eludes mingit tähendust.
Aga täna alustan oma kirja murelikuma poole pealt. Minu jaoks oli alanud aasta esimeseksehmatavaks uudiseks see, et eestlased on tapmiste poolest maailma riikide hulgas esiotsas. Mõtlesin, et siin peab küll midagi väga valesti olema, et kokku on liidetud kõik muudki hukkunutega lõppenud õnnetused.
Aga ei! Statistika räägib saja tuhande inimese kohta tapetute arvust võrrelduna muude riikidega.
Kui siis veel lisada autoavariides, töö õnnetustes, tulekahjudes jms. hukkunud ning tohutul hulgal ennast surnuks joonud inimesi, siis ei oskagi enam midagi öelda... Mõistus otsekui tõrgub uskumast. Lihtsalt kohutavalt kurb on olla. Eks aegade jooksul on alati olnud inimesi, kes teise inimese elu miskiks ei pea, aga et meie oma rahvas nii kurjaks on muutunud... Paratamatult tekib küsimus, et miks küll? Mäletan oma lapsepõlvest, kuidas vanaema meile, lastele, õpetas mitte murdma lilleõit ega puuoksa, kui selleks erilist vajadust ei ole. Iga putukatki tuli maapinnal säästa, mitte jalaga peale astuda. Sest kõik elav, samamoodi nagu inimenegi, on Taevaisa loodud.Tean ju, et tänapäevalgi pole vähe neid inimesi, kes pühendavad teiste aitamisele ja eluga toime tulemise õpetamisele.
Kas ühiskond ei väärtusta seda? Kas inimesed muutuvad üha enam põikpäisemateks ja egoistlikumateks, kellele ei lähe enam miski püha korda? Milleks meile siis pürgimine rikkamate riikide hulka või jutt targematest targemate inimeste kokku toomisest meie maale, kui me iseendid kohutava kiirusega ja suurel hulgal hävitame? Armas sõber, ehk on need lihtsa inimese rumalad küsimused ja võib - olla mina ei näe vastuseid!
Äkki on need ikkagi kusagil olemas?
Aga võib ju ka nii olla, et me ei peagi kõigest aru saama? Doris Kareva on kirjutanud:
"Ei jõua kirjutada puhtandit me selles elus.
Nagu on, nii jääb see paranduste mitmekordne räga.
Ei, silm ei seleta, mis süda näeb.
Ja viimast selgust ära igatsegi - see puudub elavas.
Vaid puudutus, pelk värin, aimus ainulisest imest - saab hinguse su surelikus suus."
Ja ikkagi tahaks loota, et maailm muutub paremaks ja ilusamaks, vaatamata halvale ja kurjale meie ümber! Kui aasta alguses on tunne, et nii palju annab ära teha, sest kõik on otsekui alguses, siis tulebki ehk alustada iseendast.
Leidsin oma vanu kalender-märkmikke sirvides enda kohta huvitavaid paralleele.
Kui olin teinud teatud ajal midagi head, siis olid mu sissekanded hulk aega rõõmsad ja positiivsed. Kui olin lasknud oma päevi tavalises argihalluses minna, siis muutusid mu märkmed tasapisipessimistlikumateks.
Et see iseendast alustamine ei jääks pelgalt välja hüütud loosungiks, andsin lubaduse, et teen igal päeval vähemalt ühe sellise teo, mis endal näo naerule kisub ja mis ka teisele inimesele samamoodi mõjub. Ja mõtlen seda tõsiselt, mitte huumorivõtmes!Ja et see iseendale antud tõotus ei ununeks, kui mõnes päevas juhtub tulema ette midagi sellist, mida oodatagi ei oskaks või tahaks, siis ma tean, et Piiblis on Jumal meile täpselt 365 korda öelnud - ära karda, sest mina olen sinuga!
See tähendab ju igapäevast abi ja toetust...
Soovin, et sinagi kogeksid seda!
