FOTOD: Vinguga võitlevad "muinas-elanikud" tingimuste üle ei vingu

Rõuge Muinasmaja projekti juht Viire Pajuste veedab koos viie arheoloogiatudengiga nädala tuhande aasta tagustes elutingimustes. Käis Delfigi kohapeal kaemas, kuidas tol ajal elu käis ja ega külm pole noori ära võtnud.

Muinasmaja elanikel käivad iga päev külas kroonikud erinevatest väljaannetest. Viire Pajuste sõnul on see tegelikult meeldiv, kuigi eks ta ikka natuke seda eksperimenti mõjutab. Probleemiks ei ole ka metsikud külmakraadid, millega tudengitel tuleb silmitsi seista. Üliõpilaste sõnul möödus viimane öö rahus - magada oli tares mõnus ja soe.

Delfi jõudis Rõugesse täna umbes kell 10.40. Kohal oli seltskond fotograafe ja peagi tuli ka kaameramees, isegi rahvusvaheline press, Reuters, oli kohal. Hommikusöök kruupidega podises õuel asuvas potis ning peategelased olid ametis puude hakkimisega - tegevus, mis andis ka sooja. Taresse oli äsja tuli üles tehtud ning kõik oli vingu täis, sellest hoolimata käidi vahepeal sees varbaid soojendamas - väljas ikkagi ligi 30 miinuskraadi. Noored mõtlesid alguses, et toas ei saa kütmise ajal üldse olla, aga "muinaselanik" Robert räägib, et kui uks on valla ja liikumist ei toimu tekib ruumi sutsupiir, mis tähendab, et põrandast umbes 1 meetri kõrgusel on praktiliselt puhas õhk ja kannatab istuda. Vinguse õhuga harjuvat isegi ära.

Eksperimendi võib nurjata küttekolle

Kristin toob tuppa puid juurde ning loodab, et kerisahi ikka vastu peab: "Kohati on juba mõrad sees". Seda on varem juba mitu korda uuesti üles laotud kuna kivid ei pea vastu. "Kui küttekolle peaks lagunema, on eksperiment läbi," on tüdruk kindel. Parandamine võtaks liiga kaua aega.

Tudengid pole siia tulnud mugavast keskküttega korterist. Kõik viis "muinaselanikku" on ka varem oma kodudes ahju kütmisega kokku puutunud. Kristiina annab õues agaralt kirvele valu, isegi nii agaralt, et kirve raud lendab varre otsast lumme. Alles peale pikka otsimist saadi vanaaja tööriist ja kaitserelv kätte ning poisid asusid seda parandama.

Küttematerjaliks kasutatakse murdunud kuivanud puitu, mis lähiümbrusest juba otsa saanud ning selle leidmiseks tuleb minna aina kaugemale. Maja küljes õues ripub linases riides külmunud liha. Kristiina vaatab, ega loomad pole öösel kallal käinud ja arvab, et selle peaks kõrgemale riputama.

Majaelanikud leidsid aega, et vastata ka reporteri küsimustele:

Miks te seda teete? Miks endale sellise hoone ehitasite?

Robert: Põhjus on suur huvi selle vastu, kuidas sellel ajal elati. Ja eks ka Viire magistritöö, tema ju selle ehituse korraldas. Meie osalesime ka muinasmaja ehitusel, kuid siis polnud veel kindel, kellel avaneb võimalus siin elamist proovida. Üsna kindel soov seda teha oli juba tol korral, kui soovijatest oli lausa järjekord.

Üks tüdrukutest räägib, et tahtmine tulla oli suur isegi teades, et siin ei saa ennast pesta, ka hambaid mitte.

Söömine on siin omaette huvitav. Kust te liha saate?

Robert: Meil on kõik poest ostetud selleks nädalaseks eksperimendiks.

Supermarketi lihatooted muinaslaual?

Robert: Jah, nii ongi. Ega vahet pole, kas kuskilt talust või poest.

Kas oleksid võimalusel valmis ise loomi küttima nagu päriselt asi käis?

Robert: Tegelikult oleks see päris huvitav, aga Eestis on vibuga küttimine keelatud.

Anti: Pole kindel, et me midagi üleüldse kätte saaks.

Kui kauaks varutud liha jätkub?

Anti: Arvestasime 250 grammi näo peale, mida on muinasaja kohta muidugi palju.

Robert: Sai natuke rohkem ostetud, kui esialgu plaanis oli. Eile tegime igatahes restitäie šašlõkki, eks näis, kas täna ka. Praegu valmib toit lõkkel - umbes 20 minutit keemist ja valmis. Tegelikult enamik muinasaja toite on umbes sama, mis näiteks koolisööklates. Puudub vaid kartul, tomat ja muud eksootilised puuviljad. Puuvilju tol ajal praktiliselt ei söödud, kui, siis õunu.

Kui soojemaks läheb, lubati ka esimene kalalkäik ära teha, kõige lähemal järvel. Hetkel pole küll püüdmisõnge olemas, aga polevat probleem.

Robert: "Õngekonks oli mitu tuhat aastat tagasi samasugune nagu tänapäeval. Peab veel mõtlema, mida söödaks panna."

Millised on nipid külma vastu?

Robert: Tööd tuleb teha ja tuld ka, ega muud polegi.

Anti: Tööd me teemegi tuletegemise jaoks.

Kuidas meie esiisad ennast soojas hoidsid, kui ei olnud vettpidavaid saapaid ja ilmastikukindlaid jopesid?

Robert: Villane ja linane riie olid põhilised.

Kristin: Mitu kihti riideid, täitsa soe on. Nahksaapad peavad päris hästi vett, eriti kui rasva ja tõrvaga kokku teha. Soki asemel on villase riide mähised ja päris soe on. Kinnas läks just katki, nüüd on õhtuks tegevust.

Peremudel oli vanasti pead jalad segamini. Kas ja kuidas teil siin majas elamine on koordineeritud?

Kristin: Me ei mängi üksteisele emmet-issit. Meie ühine eesmärk on siin ellu jääda, pole pealikku valinud. Kui meile sõda kuulutatakse, siis tuleb valida. Lahkarvamisi pole olnud, aga homseks lubasime tülli minna [naljaga].

Mis on teisiti läinud kui esialgu plaanisite?

Kristin: Ei meenugi midagi, kõik on päris hästi välja tulnud.

Kas on peast läbi käinud mõte, et pidin ma siia üldse tulema?

Kristin: Ei, masendavat tuju pole olnud.

Anti: Kasutada antud pada on veidi väike ja kirved lagunevad. Tuleb kõigile kirvestele uued tugevamad varred teha.

Kas teil on kavas hakata ka tulevikus tegema huvilistele "tõelisi" retki muinasaega?

Viire Pajuste: Kui huvilisi on, kes küsivad, siis ikka. Vajalik oleks vaid toetus vajaliku majapidamisvarustuse ja riiete osas. Praegu aitas mind sellega väga palju Idatee Vardjad. Mujal maailmas on selline vanas ajas elamine ja huvilistele tutvustamine levinud.