Oma kodukoha patrioot Aino Kaasik sai 90-aastaseks

Detsembris 2011 sai 90-aastaseks oma kodukoha patrioot, Haljalas Võle kõrtsis sündinud, kõik oma 90 eluaastat Haljalas elanud ja töötanud kodu-uurija Aino Kaasik.

Vaatamata oma auväärsele eale mäletab Aino briljantselt nii Haljala kui ümberkaudsete külade inimesi ja sündmusi, oma mälestusi on ta talletanud ning jaganud Haljala muuseumile.

2007. aastal omistati Ainole Haljala valla aukodaniku nimetus. Eeskujuliku ja kohusetundliku töö eest on saanud Aino Kaasik mitmeid tänukirju nii kolhoosis tehtud töö kui ka oma hilisemate tegemiste eest. 2006. aastal anti Ainole tänumedal Haljala Püha Mauritiuse koguduse abistamise ja Haljala kihelkonna kultuuripärandi säilitamise eest. 2007. aastast on tal Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku tänukiri ustava ja pühendunud teenimise eest.

Aino juubelipäeval, istudes koos Ainole lähedaste inimeste seltskonnas, esitasin talle mõned küsimused.

Sinu isa Gustav Kaasik oli Haljalas tuntud ja austatud kultuuritegelane aastatel 1918-1936 (oma surmani). Milliseid õpetusi andis eluks Sulle isa?

Isalt olen pärinud aususe, musikaalsuse, näitlemis- ja kirjutamisande.

Mida õpetas Sulle ema Aliide?

Emalt olen saanud hoolsuse ja töökuse.

Milline isa oli Gustav? Oli tal aega laste jaoks?

Laste jaoks isal aega ei olnud. Seltside tegevus, näitemängude proovid, pasuna- ja laulukoori harjutused, koolijuhataja ja õpetajaamet võtsid aja ära. Peale selle laste ristimised, matusetalituste läbiviimine, venekeelsete palvekirjade kirjutamine abivajajatele jne. Kui isa oli kodus, tegi ta, viiul käes, pasunakoorile lugusid või õppis näidendi osi. Pasunakoori ja näitemänguproovid toimusid talviti meie kodus. Ema kanda oli majapidamine.

Millised on sinu meeldejäävamad mälestused, rõõmud lapsepõlvest?

Rõõm on sellest, et oli oma kodu, head vanemad, kelle vahel ei olnud iial lahkhelisid. Vitsakaristust meie majas ei olnud. Alati oli meie kodus rahvast ja muusikat. Maja suures õues mängisime naabrilastega peitust, pallimänge, keksu, „Ämmatossu", „Tagumist paari". Suuremana tegime ka igasuguseid trikke. Tagurpidi sillas tuli suuga paberitükk maast üles võtta, looga alt läbi pugeda. Kui Haljalasse tuli tsirkus, jäljendasime artistide trikke. See kõik kasvatas tugevust ja osavust. Suvel ujusin Maheda järves, talvel kelgutasin ja suusatasin igasuguse ilmaga. Sõitsin suuskadel Rakveresse, ööbisin sugulaste juures, tagasi tulin teisel päeval saaniga. Meelde on jäänud, kui kümneaastaselt andsin ka Pätsile, kes peatus läbisõidul Haljalas, üle lillekimbu.

Kes olid Sinu õpetajad Haljala 6-klassilises algkoolis?

Õpetajateks olid koolijuhataja Ain Lassur, Ferdinand Saar, Paul Eessaar, Johanna Kaardimets, Helen Vainlo, Herta Kesa. Usuõpetust andis köster Gustav Sandberg, piibliõpetust J. Kaardimets.

Milline oli Sinu lemmikõppeaine?

Mulle meeldis lugemine. Koolis olid kooli-ja rahvaraamatukogu. Nendes olevad raamatud lugesin kõik läbi.

Kas Haljala koolis olid ka omad Tootsid-Teeled?

Meie klassiruumis õppis üheaegselt kaks klassi, kahekümne lapse ringis ja krutskimehi oli meil lausa neli. Need olid poisid, kes õppida eriti ei viitsinud, rohkem tegid üleannetusi. Enamiku aja koolitunnist seisid nad kordamööda nurgas.

Millised on olnud Sinu tegevusalad, ametid?

Kümneaastaselt hakkasin aitama vanemaid põllu­töödes. Kui olin 15, tuli meie naisperel - minul, õel, emal - ära teha kõik maja- ja talupidamistööd. Isa ja vend olid surnud. Vahetult enne sõda otsustasin minna Tallinnasse. Olin Marati vabrikus siidipoolija. Sõja puhkedes tulin tagasi Haljalasse, mind mobiliseeriti Haljala Saksa sõjaväe leivatehasesse leivaküpsetajaks. Nõukogude korra algul töötasin teetöölisena, seejärel olin 9 aastat Haljala raamatukogu juhataja, kaks aastat külanõukogu sekretär. Sekretäri ülesandeks oli ka abielude registreerimine. Tegin seda 16 korral.

1935. aastal olin lõpetanud Haljalas samariitlaste kursused ja läksin tööle Haljala haiglasse. Poole aasta jooksul aitasin sündida üheksal lapsel. Mulle tundus, et töökoormus on ebaõiglane. Kõik sünnitused juhtusid minu vahetuses. Vahetasin töökohta ja läksin Võsu puhke­kodusse majateenijaks. Sattusin vihma käest räästa alla. Töö oli veelgi raskem, hommikul vara kella 4st tuli tuua kaevust 40 ämbrit vett. Ühe suve pidasin seal vastu. Tulin Haljala kolhoosi tagasi, olin siin arvestajaks, laohoidjaks­kaalujaks kuni pensionieani, mõned aastad ülegi.

Millised on olnud Sinu hobid?

Mulle on meeldinud lugemine, suusatamine, laulmine. Laulsin segakooris ja naisansamblis, mille asutajaks 1946. aastal ma olin. 1937. a lõpetasin Haljalas näitekursused. Sellest ajast võtsin pidevalt osa näiteringi tööst. Esinesime Haljalas ja väljaspool. Mängisin väikest trummi pasunakooris ja akordioni tantsuõhtutel. Pensionieas hakkasin tegelema kodu-uurimisega. Oma uurimistööd saatsin Tartu Etnograafiamuuseumile. Osalesin kodu­uurimisringis Haljala Looduskaitse Seltsi juures, aitasin luua Haljala kodulootuba. Käisime Pärja Esega jalgratastel küladest eksponaate ja fotosid korjamas. Tegin kirjalikke kaastöid kodulootoale.

Kus oled reisinud?

Minu esimene reis oli preemiareis raamatukogu juhatajana Leningradi Peterhofi. Looduskaitse seltsi ja kolhoosirahvaga olen palju reisinud Eestis ja ka Lätis.

Mida oleksid tahtnud elus veel teha? Mis on jäänud unistuseks?

Oleksin soovinud rohkem õppida, omandada elukutse. Minu noorusunistuste täitumist takistas sõda ja sõja tõttu jäin üksikuks.

Mis on Sinu pikaealisuse saladus?

Saladust ei ole. Minu elus on töö olnud esikohal. Olen seda teinud alati korralikult ja hoolega.

Mis või kes on aidanud ja aitab Sul elus toime tulla?

Seda on teinud minu usk jumalasse. Mul on ka palju häid abilisi. Aitäh nendele kõikidele.

Ja lõpuks traditsiooniline ajakirjanike küsimus - mis on Sinu arvates õnn?

Õnn on hea tervis.

Palju jõudu ja eluväge ning jätkuvalt oma mälestuste jagamist!