Lugeja meenutab: Kuidas pakase paukumine memme ära hirmutas
Nädalavahetuse külm ilm ning lugejate meenutused inspireerisid teisigi lugejaid oma mälestusi jagama. Eredaimalt on paljudele meelde jäänud 1978/1979 aastavahetus.
Hooletu peremees jäi radiaatoritest ilma
"1978/1979 aastavahetusel elasime Tartus ühes valmivas majas. Peremees ehitas maja edasi, aga meil oli kasutada üks tuba ja köök. Paar päeva enne aastavahetust ütlesime peremehele, et läheme Virumaale ja tuleme tagasi 2. jaanuaril ja et peremees võiks majal silma peal hoida. Ja-jah, vastas tema.
Külma oli aga tõesti hirmus palju!!! Kui siis 2. jaanuaril tagasi jõudsime, oli toas miinus neli kraadi. Tormasin alla keldrisse katelt kütma (kivisöega). Ning kui siis hakkas radiaatoritest vett välja viskama! Peremees ei olnud külma tõttu nende päevade jooksul kordagi seal katelt kütnud. Kõik radiaatorid olid külma tõttu lõhki läinud. Nojah, see oli tema maja, mis meil sellest. Aga külma eest läksime ühikasse sõprade poole varjule. Kolme-nelja päeva pärast tulime tagasi, siis olid radiaatorid vahetatud. Sama aastavahahetuse külm võttis aga koduaias kõige paremad ploomipuud ära..."
Jahimehed taluõuel
"97-aastase memme hirmutas pakse paukumine öösel nii ära, et ta hommikul ei julgenud mind uksest sisse lasta, mõtles, et jahimed on tema õuel. Viis korda käisin ukse taga kontrollimas, kas memm ikka terve on. Lõpuks ta rääkis oma kartustest ja sain talle öelda, et see oli pakase süü."
Elu nagu koopas
"Minule on jäänud eredalt meelde talv 1978/1979. Selleks ajaks oli minu poeg pooleaastane ja elasime minu vanemate juures Pärnumaal. Juba detsembris saabus käre külm, mis pani puud ja aiateibad paukuma. Maja oli vaja 2-3 korda päevas kütta, sest muidu oli liga külm. Kõige jubedam asja juures oli see, et meil oli välikemps, kus käimine oli tõeline katsumus. Käisin lapsega lühikesteks hetkedeks isegi jalutamas. Tollal ju polnud sulejopesid ega häid sooje jalatseid, võimalikult kiiresti tuli õuest ära kaduda. Mäletan, et selle karmi talve jooksul näitas maja küljes olnud termomeeter -41C külma. See talv oli ka erakordne, sest nägin esmakordselt elus virmalisi.
Aastast 1987 on meeles samuti hirmsate kannatuste talvena. Elasin selleks ajaks juba Virumaal kortermajas. Korteris oli hiigelsuur aken, mis õieti kinni ei käinudki, ülemine link oli katki. Vaatamata sellele, et radiaatorid oli kuumad, valitses toas 13-15 kraadine leigus. Magasime villastes sokkides ja kampsunites, ihu ja hinge tarretavalt külm oli kogu aeg. Tollal ajalehtedes jagati soovitusi, mida ette võtta soojustamiseks. Ostsin minagi kilet ja tagusin naeletega akna ette, lisaks sai tekke akende ette riputatud. Elasime nagu koopas, aga külm oli ikkagi. Proovisin kütta gaasipliiti, aga pliit oli igivana ning õhus hõljus hirmus gaasihais, ei julgenud seda palju kasutada. Ainus koht, kus sooja sai, oli kuum vann. Õnneks siis veel oli tsentraalne sooja vee varustus. Külmi talvi on olnud veelgi, kuid need on jäänud kõige eredamalt meelde."
