Lugeja: Ohtlikud leiutised sooja saamiseks pole võõrad ka väljaspool Eestit
"Minu lugu on mõnevõrra sarnane ühe teise kirjutaja looga, kes telliskive gaasipliidile pani, et sooja saada. Erinevus selles, et minu lugu on hilistest 90ndatest ja juhtus Lõuna-Californias, kus kraadid küll üldse miinustesse ei lange, aga kui elad rannas, siis talvel võid küll lühikeste pükstega keset päeva väljas patseerida, aga õhtul, kui ookeani poolt külm tuul puhuma hakkab, siis nendes "papist" ehitatud majades läheb ikka jahedaks. Gaasipliidi kasutamine kütmiseks polnud tookord võimalik, aga võtsin vana rösteri, panin ta keset tuba vineerijupi peale, kahvli pistsin lüliti vahele, et see ennast välja ei lülitaks, kolm telliskivi otsa ja umbes tunni pärast, kui kivid soojad, panin ventilaatori rösteri taha vaikselt sooja õhku puhuma. Juhtmed läksid küll kõik hirmus kuumaks, aga olin noor ja maja polnud minu oma."
Ärakülmund mosse ajas tee äärde hääletama
"Lugu toimus 1987. aastal, millest ka teised on juba kirjutanud.
1986. aasta viimasel päeval sündis meie peresse poisslaps ja jaanuari vist 7. kuupäeval asutasin talle Tartusse järele sõitma 45 km kauguselt Tartust. Kodunt ärasõidu ajal näitas termomeeter -36 kraadi. Sõitsime koos teismelise tütrega kaks aastat vana Moskvitšiga ja 15 km enne Tartut ütles mosse üles - karbuss külmus kinni. Siis hääletsime tee ääres. See oli õnneks veel aeg, kus naljalt hääletajat tee äärde seisma ei jäetud, ikka võeti peale. Koju sõitsime Volgaga (taksoga) ja kiitlesime, et pojast saab tähtis mees, esimene pikk sõit uhke autoga - Volga oli siis kõva sõna. Ärakülmund mosse sai kuidagi slepis ära veetud, käima ta igatahes sellel päeval ei läinud. Rooli taga sai lambanahkse suure kasuka ja viltidega istutud ja pidevalt tuli autoakna jäässe auku kraapida, et midagi näha oleks.
Nüüd pidasime poisi 25. juubelit ja elus ning terved (karastunud) oleme kõik."
Tuletõrjujatel külmusid voolikud pulgaks
"Arvestades minu eluaegset sõprust suuskadega, mäletan enam-vähem kõiki talvi aastast 1949, mil kooli läksin. Sealt on krõbedamad 1953-55, kui Virumaal Kadrina kandis langes temperatuur -34 kraadini. Samas mäletan Siberi talve 1960/61, mis samal ajal Eestis nii lumetuks osutus, et suusatamise meistrivõistlused Kavgolovos läbi viidi. Minu asupaigas, 250 km eespool Baikalit, oli ühel päeval -52, aga -45 püsis terve nädala.
Keskealised ja vanemad inimesed mäletavad 1978/79 talve kui pärast jõulu langes temperatuur tublisti alla -30ne. Ma ei usu, et mu mälu peaks petma, pigem võisid petta termomeetrid, aga 30. detsembri õhtul 1978 Väimelas elavhõbeda-termomeetriga (Hg külmumine peaks, kui ma ei eksi, olema -36/-37 vahemikus) temperatuuri mõõta võimalik ei olnud. Piiritusetermomeetrite näit oli pisut -40st allapoole. Igal juhul eelmisel õhtul oli Sõmerpalu kandis asuv Võru KEK-i saun, kus pulmi peeti, põlema läinud. Tuletõrjujatel külmusid voolikud pulgaks ja saun põles maani maha. Bussiliiklus oli äärmiselt hõre või peaaegu olematu, sest talvist diislikütust nõukaajal üldreeglina ei tuntud. Tolle 1979. aasta jaanuari esimese nädala lõpust on äärmise selgusega meeles päev, kui sõbraga peale sööklas lõunastamist väljusime ning viimane sõnas: "Krt täna on nii soe. Huvitav, mis see kraadiklaas peaks näitama?" Vaatasime, oli -19, aga oi kui soe tundus see peale alla -30 püsinud kümnepäevakut.
Muidugi räägitakse ka müüti 1939. aasta talvest, kui Petseris olevat viinavagun ära külmunud."
