Kuidas Vana Aasta Tihemetsa koolist ära läks
Õpetaja Merike Maidle arvas, et võiks etendada muusikali "Väike nõid". Osade jagamisel selgus, et nõiakandidaate on õpilaste hulgas siiski liiga vähe - ehk siis ainult üks: 8. klassi tüdruk Karin Rea Väikese Nõiana. Nii tuligi appi võtta tõelised nõiad ehk siis õpetajad. Neli õpetajat oli vabatahtlikult nõus end nõiaks tunnistama, kaks saadi veel piinamise tulemusena juurde.
Rollide päheõppimine läks vaevaliselt, eriti õpetajatel. Proovide ajaks oli ka raske kogu kampa korralikult kokku saada ja nii läksid päevad päris pikaks. Lõpuks oli etteaste enam-vähem küps ja praktiliselt kogu õpilaskollektiiv etendusse haaratud: kes olid päkapikud, kes haokorjajad, kes nukuteatri näitlejad, kes lihtsalt nõidadele jalgu jäänud lapsed. 8. klassi poistest Tonist ja Antsust said volüümikad vanaeided.
Peaproov, nüüd juba kostüümidesse riietatult, möödus teotahteliselt ja meeleolukalt. Õpetajatel- nõidadel polnud 10-pildilises etenduses tarvis kogu aeg laval olla ja nii kohvitasid nad õpetajate toas, kui ühel hetkel kloppis Kaaren - 7. klassi noormees Ats - õpetajate toa uksele ja hõikas: „Nõiamoorid, kus te olete? Ruttu lavale, teie kord!"
Sai ikka ära panna! Natuke ka vanaeitedest Tonist ja Antsust. Punnis tagumiku ja pidevalt püksirihmale vajuva rinnapartiiga mammid tegid hiilgava etteaste. Aga paremaks kui etteastet laval pean vaatuste vaheaegadel toimunut. Nimelt tegid kaks vanaeite aega parajaks varbseinal lõuga tõmmates. Oli see alles vaatepilt!
Etenduse kätte jõudes saabus kõigepealt rambipalavik. Kuna õpilased olid 99,9% muusikaliga haaratud, siis tekkis hetkeks ka kõhedus, kas saali rahvast üldse jagub. Narr kah tühjale saalile esineda! Udunõid Ulva piilus lavakardinate vahelt, kas „mõlemad" pealtvaatajad on juba kohal, ja põrkus ehmunult tagasi. Sest... saal oli rahvast nii täis, et osa seisis tagaseina ääres püsti!
Igaüks ebaprofessionaalidest elas oma närveldamist isemoodi välja: mõni vahtis tühja pilguga enda ette, mõnel ei tulnud esimene sõnagi meelde ja haaras veel viimasel minutil tekstiraamatu järele, mõni oleks mingit rahustit vajanud...
Aga tuli lavale minna. Etendus möödus suuremate fopaadeta ja saali naerupahvakute saatel tuli viimaks kummardama minna.
Pärast kuulsime, et Erki kõmiseva häälega Piksenõiana oli tõelist kunstimeisterlikkust üles näidanud.
Ja siis tuli Jõuluvana, jagas kingitusi ja viis lahkudes vastupunniva Vana Aasta pealtvaatajate hulgast kaasa. Ülemnõid
