Lugu neile, kes viitsivad lugeda

Kõik me sünnime siia ilma ebavõrdsetena. Igaühel on oma genoom, mis määrab tema tervise, võimekuse eluga hakkama saada, isi­kuomadused ja palju muud. Kõigil meil on õigus elule.

Paraku jääb see õigus vaid loosun­giks, kui uuel ilmakodanikul pole vanemlik­ku hoolitsust, suguvõsa heakskiitvat hoiakut ja ümbritsevate kaaskodanike toetust. Ilma selleta ei maksa õigus elada punast krossigi. Vanast Spartast on teada asjaolu, et targad vaatasid sündinud beebi alati üle. Kui sel juh­tus mingi hälve olema, siis visati beebi kuris­tikku, et ta oma puudega ei oleks koormaks kogukonnale.

Käesolevat lugu ajendas mind kirjutama üks telefonikõne. Nimelt helistas mulle mõned nädalad tagasi naisterahvas, kes oma nime ei tahtnud mingil juhul öelda, kuid rõhutas, et on valla elanik ja et ta on nooremapoolses eas ning tal on rida õigusi. Kasutas rohkelt sõnu „mina tahan" ja mitte kordagi sõnu „palun, kas oleks võimalik". Nimetagem siis üheskoos helistajat näiteks nimega Margret. Margret nõudis ni­melt, et jaanuarikuu valla lehes avaldatud tee­dehoolduse tabel on liiga pisikeses kirjas ning see tuleb uuesti avaldada veebruarikuu lehes. Ja kõrvalolev valla rahvastiku tabel võiks palju väiksem olla, milleks seda üldse oli vaja lehte panna, ja üleüldse on jama leht ja üleüldse on temal õigus helistada, küsimusi ning nõudmi­si esitada. Tunnistasin, et tabel on tõepoolest väga pisikeses kirjas ning selgitasin, et lehe­ruumi on vähe, niigi jääb pidevalt avaldamist vajavaid materjale välja, puudub raha mahu­kama lehe tegemiseks, oleks võinud hoopiski jätta teedehoolduse tabeli välja ning lõppude-lõpuks nooremapoolse inimsena saab Margret ehk vajaliku info ka valla kodulehelt. Valla leht ju ka seal ilusasti väljas. Margret ütles, et tema tahab paberkandjal lehte ja tema nõuab tee­dehooldustabeli uut avaldamist, temal on sel­leks õigus jne jne. Enne kui naaseme Margreti kohustuste poolele põikan korraks kõrvale ja räägin ühest asjast, millest esmalt võib tundu­da, et juba räägitud küll. Aga siiski ...

Euroopa võlakriis. Euroopa riigid on pilt­likult öeldes nagu lasteaia segarühm, kus on koos suured, keskmised ja pisikesed juntsud. Tekkis probleem rahaga ja omavaheline lä­bisaamine on seepärast viimasel ajal olnud nadi. Suuremad püüavad oma rida ajada, keskmised on solvunud ja väikesed püüavad pailapsed olla, et suurtele meeldida. Eesti nen­de hulgas. Kes see väikest ikka nii väga kuulab ja mida üks pisike niiväga mõjutada suudab. Ümbritsevas maailmas hakkamasaamiseks peaks olema läbisaamine hea ja rühm peaks toimima ühtse meeskonnana. Ainult ühtsuses peituvat mõjujõudu oskuslikult ära kasutades saavad globaliseeruvas maailmas Euroopa as­jad hästi minna. Eestis ollakse juba harjutud kuuluma Euroopa Liitu. Paljud ei kujuta oma elu väljaspool seda enam ettegi.

Viimase tuhande aasta ajalugu on aga korduvalt meile näidanud, et kui Euroopa on nõrk ja Venemaa tugev, siis kuulub Eesti viimase mõjusfääri. Kui Venemaa nõrgeneb ja Euroopa tugevneb, siis mõjutab Eesti elu läänepoolsem kultuur. On heidetud esime­se vabariigi valitsusele ette, et oleks võinud 1940. aastal piiril ka mõne paugu teha. Kas see oleks muutnud järgnevate sündmuste taustal midagi? Kas Baltimaade okupeerimine oleks olnud paugutamisega välditav? Kahtlen süga­valt. Soovida on mõtet muuta selliseid sünd­musi, mida saab ja on võimalik väiksel rahval muuta. Vastuvoolu liikumine võib pigem kah­ju tuua. Tänu arukatele valikutele on Eestil viimase saja aasta jooksul päris hästi läinud. Oleme olemas ja see on kõige tähtsam. Aga meid oleks tublisti juurde vaja.

Paraku lõpevad ilusasti vaid muinasjutud, ajalugu tõttab omasoodu edasi ja toob sünd­musi, mis vahel on oodatud, kuid teinekord mitte. Kui Euroopa suured poisid ja keskmi­sed poisid paremini kokku hoidma ei hakka ning oma rahaasju korda ei suuda ajada, siis võib juhtuda, et Euroopa mõjuvõim maailmas hakkab vähenema ja tulla võivad meie rahva jaoks taaskord keerulised ajad, mil tekib ülim vajadus arukate valikute järgi.

Mitte ainult. Lisaks võlakriisile võivad maa­ilma igal ajahetkel tabada puhta joogikõlbu­liku vee kriis, tuumasaastuse kriis, toidukriis, GMO (geneetiliselt muundatud organism) seonduv põllumajanduskriis, sotsiaalsete plahvatuste järgsed kriisid jne jne. Sada aastat tagasi olid meie jaoks sellised nähtused kauge ja hoomamatu tulevik, kuid täna käegakat­sutav reaalsus. Kujutage ette, kui näiteks üks miljard Lõuna-Aasia elanikku on mingil põh­jusel sunnitud ellujäämiseks vahetama kiiresti oma elukohta. See miljard ei küsi ellujäämise nimel riigipiiridest. Humanitaarkatastroof. Kas 100% välditav? Kas Eesti saab jääda pel­galt pealtvaatajaks?

Õigustest. Mainisin loo algul õigust elule. Spartas polnud see niiväga iseenesest mõiste­tav õigus. Teati väga hästi, et selle õiguse ta­gamine on seotud panustamisega. Panustama peab terve kogukond. Räägitakse, et humaan­ne on tagada kõigile vigastele, väärarenguga ja puudega kodanikele inimväärne elu. Jah, tõepoolest - väga õilis eesmärk. Kuid kes sel­le kinni maksab? Töövõimeline suurepärases füüsilises vormis ja hea tervisega ning tervis­like eluviisidega kodanik maksab selle kinni. Kui kaua ja kui suures mahus ta jaksab seda teha? Mingil hetkel võib tal töörabamisest kopp ees olla ja tervis läbi. Mis siis saab?

Võrdleme eelpool kirjeldatud heas füüsili­ses vormis suurepärase tervise ja töövõimega kodanikku näiteks ennast paksuks õginud kodanikuga, kes suitsetab, tarvitab aegajalt al­koholi, sööb rämpstoitu ja rikub veel mitmel muul moel tervist. Ebatervisliku eluviisiga paksukesel on tavaliselt mitmesuguseid ter­visehädasid, süda kipub jukerdama, vererõhk kõigub, võib olla veel muidki hädasid, mis tu­lenevad rohkem või vähem tema eluviisist ja toitumisharjumustest. Eluviis on aga igaühe oma valikute küsimus. Kahjuks. Silmas tuleks pidada tõsiasja, et eluviisil on ka tagajärjed, mis ulatuvad kaugemale perekonnaringist ja puudutavad kogu ühiskonda.

Kummal neist kodanikest on suurem ju­riidiline õigus arstiabile? Mõlemal on selleks võrdne õigus. Kummast neist on ühiskonnale rohkem kasu, kumb panustab ühiskonna hüvanguks rohkem? Kas neil peaksid olema võrdsed õigused ühiskonnas saada hüvesid? Üks vusserdab oma tervise ise ära ja siis hä­daldab, et elu on vilets ja terved inimesed pea­vad tema ravimiseks panustama. Aga tervise seisund on enamasti ju oma valikute arukuse küsimus.

Teine näide. Üks ema hoiab raseduse ajal oma tervist ja toimib silmas pidades eelkõige sündiva lapse tervise huve. Teine ema aga tos­sutab rasedana sigaretti, võtab vahel isegi mõne pitsikese alkoholi, ei pea kinni unerežiimist ja võib põhjustada oma väära tervisekäitumi­sega lootele kõikvõimalikke arenguhälbeid. Kujutame ette sündmuste edasist käiku. Ühel emal sünnib laps normaalne, kuid teisel on alatasa haiglane. Ka koolis ei lähe viimasel kõige paremini. Ja küsigem nüüd: kummal emal on suurem õigus saada oma lapsele pa­rem lasteaed, parem kool, kvaliteetsem arstia­bi? Kas neil peaksid olema võrdsed õigused? Võrdsustamine diskrimineerib praeguse elu­korralduse juures tervisesõbralikku käitumist. Ehk teisisõnu: hea tervisekäitumisega ema on võrdsustatud halva tervisekäitumisega emaga, kuigi ta seda ei vääri. Ja vastupidi.

... Margret, Sinu virisemine selle teede­hooldustabeli kallal tundub ülaltoodu taustal nii tühine ja Sina nii mannetu oma tahtmiste­ga, et ei tahaks kuidagi Sulle mingit tähelepa­nu pöörata. Lõpetuseks ehk niipalju, et Sinu moraalne (kahjuks mitte juriidiline) kohustus on oma vanemaealistele kehvema silmanäge­misega lähedastele, omastele, pereliikmetele ja miks mitte ka naabritele hankida valla ko­dulehelt teedehoolduse info ja see neile eda­stada. Kui juba kord juhtus, et see tabel nõn­da väikeselt ajalehte trehvas. Elu läheb edasi omasoodu ja ühele vinguviiulile liigse tähele­panu pööramine oleks ressursi raiskamine.

Arukaid valikuid.