Haimre pargi rajajast sai Tallinna aukodanik

II lugu Haimre pargi rajajast

Haimre mõisal olid hästi kujundatud pargid, need said alguse 19. sajandi keskel nagu siinne hariduselugi, mida dateeritakse mõningail andmeil aastaga 1835.

Mõisa põhikomponente on iluaed või park. Mõisad olid ümbritsetud alleedega, teede, tiikide, sillakestega... Mõisate kaudu jõudis palju elu edasiviivat ka kohaliku talurahva ellu. Pargiarhitektuuris kasutati peamiselt looduslikku ehk Inglise stiili. Pargid on inimese ja looduse ühislooming. Tegelikult on park pidevalt muutuv, seda kujundab ka looduse stiihia.

Haimre pargi üheks omapärasemaks objektiks on neogooti stiilis ehitatud kabel, kus parun hoidnud oma kallimat. Haimre mõisa peahoone põletati maha 1905. aasta detsembris ja hiljem seda ei taastatud.

Vaatamisväärne on Haimre park, mille rajas Heinrich August Dietrich (1820-1897), keda hiljem tunti seene-, sambliku- ja vetikateadlasena. Tema töödes oli palju andmeid Raplamaa floora kohta. 28aastasena sai temast von Uexküllidele kuulunud mõisa iluaednik ehk kunstkärner. Pargi ümbruskonnast kogus ta seeni ja esitas monograafilise uurimuse (tähelepanekuid Erast Parmasto lühikokkuvõttest).

Dietrich kirjeldas teadusele 62 uut liiki, mis näitas temas peituvat tõsist mükoloogi. Ta koostas mitmeid herbaariume ja esimesena Eestimaal määras Märjamaal majavammi kui ohtliku võõrliigi. Ladina keele sai Dietrich selgeks Leipzigi gümnaasiumis, see oli aluseks tööde publitseerimisel.

Ta sündis Leipzigi lähedal Zwenkaus. 1849 aastal toimus laulatus Oleviste kirikus, Haimres sündis tütar Mathilde Auguste Julie Marie. Hiljem asus Dietrich elama Tallinna, asutas seal aiaäri, mis on praegusel Kevade tänaval. Tallinnas sündis teine tütar.

Dietrichist sai üks Eestimaa aianduse seltsi loojaid ja vastutav sekretär. Tallinn tunnustas tema teeneid ning ta suri linna aukodanikuna 9. dets. 1897.a.

Oma aiaäriga ja seeneteadusele pühendumisega sai temast maailmas tuntud mükoloog. Dietrichi eluloost on vähe andmeid, samas jäi temast Haimresse ligi kaheksa aasta jooksul kujundatud mõisapark ja meile teadmine, kui palju seeneliike kasvab meie ümbruskonnas. See on veel kord näide sellest, kui rikkalik oli ja on Eestimaa loodus.

Jääb soovida edaspidiseks avastamisindu ja leidmisrõõmu!
______________________________________________

Kuidas Haimre küla oma nime sai

Vanal ajal ujus ühte väiksesse merre hai. Kuna oli väga palav, kuivas väike mereke ära ning hai suri kuival. Maa muutus kuivaks ja inimesed hakkasid seal elama. Inimesed mõtlesid, et Hai ei sobi küla nimeks, siis panid nad mere juurde ja said Haimere. Et seda kergem öelda oleks, hakati küla nimetama Haimreks.

A.R. 3. klass (2005)