Mõttemõlgutusi Põlula kooli 90. juubelil külmal veebruaripäeval

"PEA MEELES, ET KEEGI EI SAA HAKKAMA ÜKSINDA. OLE TÄNUMEELNE JA AVALDA NEILE, KES SIND AITAVAD, TUNNUSTUST." /Väike Elujuhiste Raamat/
Nende sõnadega tahaksin alustada oma kirjutist ning avaldada tänu kõigile, kes aitasid kaasa kooli 90. juubeli korraldamisele. Külm oli, aga ilus!

Mis teeb ühest koolist kooli- kas koolimaja ise, õpetajad, õpilased või vilistlased? Vastus on küsimuse sees- kõik on tegijad! Kui endine õpilane istub saalis ja kuulab aktust, meenuvad talle igasugused lood õpetajatest ja oma vempudest, mis ajapikku välja tulevad ning tagantjärele vaadates niinii armsatena tunduvad. Kõik on hoopis kenam, sest halvad asjad ununevad ning ikka kiputakse ütlema, et jah, meie ajal... Muidugi, igal ajastul on midagi teisiti. Tänaseks on koolisüsteemiski palju muutunud ning ilma arvuti või mobiiltelefonita ei kujuta elu ettegi. Endise Põlula kooli õpetaja ja koolijuhina mõtlen oma õpetajatöö algusele. Mõtlen endistele õpilastele, kes minu jälgedes astunud, mõtlen endistele kolleegidele, kellelt nii mõndagi õpitud.

Mõtlen neilegi, kes igavikku läinud. Ja tunnen heameelt, kui endine õpilane mindki veel mäletab ning terekäe sirutab. Mul on rõõm, kui keegi minultki mingi tarkuseiva eluks kaasa võtnud. Mind seob selle majaga mitte ainult kool, vaid ka kodu, elasin ja töötasin seal tervelt 18 aastat. Minu pojad Rainer ja Erik ning abikaasa Endel on Põlula kooli vilistlased.

Nii mõnigi kord olin niiöelda viimane piduline, kes harjaga hilisõhtul saali puhtaks pühkis, et koristajal hommikul kergem oleks. Kuidagi imelik ja sobimatu olnuks jätta saalis kõik pilla-palla. Internaadi lapsed aitasid mul puid lõhkuda ning igal juubelil meenutavad õpilased, kuidas nad minu pojale lapsehoidjateks olid.

Põlula on paljude jaoks imeline mitte ainult sõnana, vaid sellesse mahub nii palju- lapsepõlv ja kooliaeg, puude lõhkumine ja ladumine, aiatöö ja pikad suusamatkad kohalikku metskonda. Igasugune algus! Põlula kool on vaimu- ja hingeharidust ning tööoskusi kaua- kaua andnud. Vähemalt meile, kes me endiste töötajate ja vilistlastena kooli külastame. Eestvedajaks oli ikka ja alati Ilmar Järg- tõeline koolmeister. Pani ikka kitli selga, dressipüksid jalga, et minna puid saagima või muud tööd tegema, et siis jälle tagasi tulla, ülikond selga ja ajalootundi tagasi.

Jooksime tundi andma või sööklasse alumise ja ülemise maja vahet. Alumise maja õpetajaid nimetasime direktoriga alumise maja muttideks, olenemata nende vanusest. Kord ütles direktor mulle, et ärgem neid rohkem nii nimetagem, see ei meeldi neile!

Et miks on koolis korda vaja? Ega see eriti kellelegi meeldi, kui midagi nõutakse. Kord tekitab lapsele turvatunde, aga nõudja on vastik ja allumine samuti. Selliseid asju hinnatakse täiskasvanuna.

Õpetajadki, kes ikka nõudlikud olnud, jäävad ju rohkem meelde. Kuhu sa nende kergelt saadud viitega ikka lähed või mis peale hakkad! Vahel olen ehk kibestunudki, et tegelikult pidin ise just nendel põhjustel Põlula koolist lahkuma. Ei, mitte sellepärast, et leebe oleksin olnud või õpilasi ülehinnanud! Vastupidi! Ikka oma ranguse ja nõudlikkuse pärast. Sellised mõtted siis seal saalis! Vaatan kontserti ja mõtlen, et kas minu klassi õpilased ikka tulevad kohale. 1984. aasta lõpetanutest on kohal Kersti, Imre, Allan, Aare ja Tarvo, kellega me ka pilti teeme. 1995. aasta lennust kohtan Kristelit, Anneliid, Jaanust- nemad on märksa tagasihoidlikumad.

Istun saalis, jälgin pidukõnesid, kuulan pikka kontserti ning viskan aeg-ajalt pilgu saalisviibijatele. Esinevad minu endiste õpilaste lapsed, kes laulavad Merje Kallipi taktikepi all. Merje oli 17-aastane, kui Ilmar Järg ta kooli tööle võttis. Kuidas küll aeg möödub!

Kahju, et ehituse käigus ahjud maha lõhuti. Elektriküte on kallis ja jätab meie külmas talves majad ning klassiruumid jahedaks. Kas moodsad ajad ja asjad ka alati just head on, on iseasi. Kui ahiküte oli, said kõik õpilased koolist tööoskused kogu eluks.

Mõtlen, et külakool peaks siia ikka alles jääma. Lastel hea ligi koolis käia, vana traditsioonidega kool ja kui palju on vilistlasi, kes siit hea hariduse kaasa saanud ning igapäevaelus tublid inimesed. Soovin kogu kooliperele töiseid tegemisi, et lapsed ikka hästi õpiksid ja korrektselt käituksid, et õpetajad vastu peaksid.

Hea lapsevanem, toeta oma last ja mõista ka õpetajat - siis lähebki hästi!