Valguta raamatukogu 10 (või pigem mõtisklus)
Augustikuu ja 2002. aasta oli aeg, mil alustasin raamatukoguhoidjana oma ametit endises vallamaja ja kolhoosikontori hoones. Ammu aega enne mind asjatasid seal Valguta naised, kes ka raamatukogule tõsise alguse panid. Esialgu küll siiski omast ajast ja oma kuludega. Algkogu moodustasid oma perede ning edaspidi ka tuttavate annetatud raamatud. Lugemisvara valiku laiendamiseks külastati teisi raamatukogusid ning saadi neile mittevajalikest teavikutest oma kogule lisa. Eks selle kasvamine ja lugejate arvu suurenemine ühel heal päeval ka asutuse ametlikuks muutmisele tõuke andis. Nii siis otsustatigi, et 2002. aasta 1. jaanuarist saab Rõngu vald endale juurde ühe ametliku raamatukogu.
Asjaosalised võivad minu jutu üsnagi ümber lükata, kuid arvan, et asjad enamvähem nii kujunesid.
Minu enda elugi sai sellest augustikuust hoopis teise suuna. Ütleks, et isegi tavatu suuna. Nii alustasin samal sügisel õpinguid Viljandi Kultuuriakadeemias. Olin sinnamaani olnud oma elukutsetelt üsna raua- ja maamees, raamatute jaoks jäi aega ikka vähem.
Mida sellest ajast pajatada? 2002-2006 oli suur õppimise aeg. Nii külale, raamatukogule, kui ka minule endale. Ei ütleks, et oli kerge või lihtne! Pigem ikka raske. Raamatukogutöötaja peab olema oma olemuselt psühholoog - kuulaja, lohutaja, nõustaja, informaator jne. Ning lisaks sellele ka raamatuid tundma ja laenutama.
Raamatute valikul ja tellimisel tuli kasutada erinevaid nippe ja võtteid - kas loed sisuülevaateid, küsid tuttavatelt hinnanguid, satud lihtsalt reklaami ohvriks või tellid huupi... Oli, kuidas oli, aga vist juba teisel töötamise aastal kiitsid kolleegid maakonnast minu raamatuvalikut. Kas ka lugejad? Eks see jää nende otsustada.
Raamatukogu ja seltsimaja oli hea tandem ning asju aetigi käsikäes - nii külale suuremat kasu lootes. Arvan, et nii see peabki olema. Ega raamat pole ainuke kultuuri tooja ega meelelahutaja. Kõige vahetum on ikkagi inimene ise. Nii saigi organiseeritud ühte
väiksesse maakohta ka suuri „tegelasi"- alates kirjanikest ja lõpetades Eesti Vabariigi presidendiga.
Külalistega seoses on üks kummalisemaid mälestusi: ühe aasta alguses külastas Valgutat lähestikku kaks kuulsust - president ja Võsa Pets. Presidendi külaskäiku pressikanalites ei kajastatud peaaegu üldse. Peeter Võsa aga oli mitu kuud Valguta rahvaga telekanalites. Kahjuks tundus sellel ajal see mulle negatiivse sõnumina, sest näidati ju tegevust rohkem õues ja koridoris. Enamik „eetritähti" olid lihtsalt poodi alkoholi ostama tulnud, ega teadnudki teletähe tegelikku külastuse eesmärki. Aga olid ju valimised...
Raamatukogu on ja jääb küla peamiseks infopunktiks. See on koht meelelahutuseks, aknaks maailma, sotsiaalseks suhtluskeskuseks. Ehk võiks olla hädapärane panga ja postkontori asendaja. Paraku ei ole olnud maaelu probleemid nii mõjuvad, et „ühiskond" (riigi ja kohaliku võimu otsustajad, ettevõtjad) sellele tõsist tähelepanu pööraks. Ja milleks, kui raamatukogu on ju ainult kulusid tekitav organisatsioon ning homseid tegemisi ei mõjuta. Raamat kasvab koos põlvkonnaga. Nagu ka haridus. Mõju avaldub alles mitu põlve hiljem.
Vanasõna ütleb - mida külvad, seda lõikad! Seega peaks piiramatult pöörama tähelepanu uue põlvkonna kasvatamisele. Vähemalt looma selleks elementaarsed võimalused. Ja selleks tuleb ka mõistlikke otsuseid teha nii riigil kui ka meil endil.
Aga jah ... raamatukogu? Tänan tublisid Valguta naisi oma tubli algatuse eest. Ja koostöö teiega oli super! Eks oli ka vahel oma tõekspidamiste eest vaja seista nii teil kui ka minul ning karmimaidki sõnu kasutada, aga see oligi see, mis selgitas hetketõe ning elu edasi viis. Ja kohv oli super! Ja maja on ilus.
Koos Merle ja Vahur Vääri, Diana ja Aulis Kaeramaa ning abikaasa Mariina Lainestega püüdsime majale uut nägu anda ning uusi võimalusi juurde tekitada - kas remontides või kaunistades, erinevatel viisidel reklaamides, projektide abil lisaraha leides või lihtsalt oma aega ja oskusi panustades. Ja maja hakkaski elama oma elu...
