Puudumistega tehtav karuteene...
„Minu kooliaeg ei olnud lihtne. Olin klassi noorim, kõige lühem ja vaiksem õpilane. Kuna mul õppimine ei läinud kõige paremini, sain aeg-ajalt õpetajatelt karme sõnu kuulda. Sõpru mul oli ja nende vähestega hoidsime väga kokku. Kõige paremini läks mul arvutiõpetuses. Lõpetasin siiski põhikooli rahuldavalt. Aeg oli mõelda edasise peale, sest keskkooli ma ei oleks oma hinnetega edasi pääsenud. Kuna huvi ja oskusi oli, läksin Tartu Kutsehariduskeskusesse elektrikuks õppima. Kahjuks olin poolteise aasta möödudes sunnitud tervislikel põhjustel koolist lahkuma. Olin pool aastat kodus ja leidsin sellel ajal uue hobi - mootorrattad. Öeldakse, et elus peab ka õnne olema. Mootorrattad on küll hobi, aga mitte see, mis leiva lauale tooks. Sain Rõngu tehases veidi aega elektrikuna tööd, olin seal ka Tartus õppimise ajal praktikal olnud. Inimene ihkab ikka täiuslikkust, nii ka mina. Leidsin uue väljakutse - aastase õppeajaga keevitajate kursuse Viljandi Ühendatud Kutsekeskkoolis. Vestlusel käisin oma sünnipäeval augustis ja õnn oli minu poolt - osutusin vastuvõetuks. Aeg oli põnevat õppimist täis ja sealt tuli ka suurem huvi metallitööde vastu. Praktikale tahtsin jälle Rõngu tehasesse. Teadsin, et seal töötab tubli sepp - keevitaja Jaan Kits, kellelt on palju õppida. Tänu peaenergeetik Jaanus Kelnerile oligi see võimalus mulle antud. Sain sepp Jaani õpilaseks. Jaani õpetuste kuulmine ja vaatamine oli minu jaoks vahva ja õpetlik. Lõpuks tahtsin ka ise oma kätega midagi tõelist valmis teha. Tundsin, et Jaani õpetused on juba töövõtted ja haamrihoiu selgeks õpetanud. Esimese kingituse tegin külavanemale Hinnar Kommisaarele - ühe võtme kaelas kandmiseks ja teise märksa kopsakama küla lukustamiseks „pahade" eest. Üks minu töödest rändas ka Norra. Nimelt on Rõngu Keskkool sõprussuhetes ühe Norra kooliga. Külaskäigu ajal Rõngu kooli viibis üks Norra tüdruk minu õe juures. Õde arvas, et võiksin midagi talle mälestuseks teha. Sepistasin tüdrukule vahva roosi. Panin jälle oma töösse hinge ja vaeva, ning roos tuli tõesti uskumatult uhke. Nii ma vaikselt nokitsen lähedastele inimestele. Õpetuse eest muidugi suur tänu oma õpetaja Jaan Kitsele, kes on mulle lahedaid võimalusi ja oskusi andnud."
