Mõttemaailma muutes pääsesin argikeerisest välja
Keerisest välja saada pole sugugi lihtne, kuid täiesti võimalik. On vaja enesekindlust, kindlat veendumust, ja teadmist, mida ma siis tegelikult tahan. Ning hoolimata nendest omadustest hakkab justkui miski nende vastu töötama, et ei saa kohe alguses voogu sisse. Aga siiski...
Otsustasin sel aastal, et ei lähe neile üritustele ja koosviibimistele, mis mulle ei meeldi ja tegingi nii. Turtsumised küll teiste poolt, kuid lõppkokkuvõttes võib öelda, et ma olen ise täiesti „elus". See tähendab pole kandnud „maski", ehk olnud seal, kus minu teed ei ühti teistega. Ja kas peavadki? Meil on ju ometi õigus olla nii nagu tahame, ja valida nii nagu tahame, niikuinii tuleb ette ka sundolukordi, millest ei saa mööda hiilida. Aga nende hulka sajalt viiele vähendada saame küll.
Ma pole ligi kaks aastat vaadanud televiisorit, kui siis ainult korraks kellegi juures. Minu hämminguks on viimasel ajal väga paljud rääkinud sama, et nad ei vaata enam televiisorit, kuna see röövib aja ja paneb meid rütmi,mis alati meie enda oma. Muidugi on telekal pult,kust saab vaadata valitult ja ka ideaalne punane nupp nimega OFF. Võib-olla ma jään ilma maailmas toimuvast, kindlasti. Kuid lisaks kasulikule tuleb sealt ka topelt ebakõlasid, mida vältida ei saa. Olgu see silma kinnipigistamine või mitte, kuid budismis on hea lause: vaata oma silmadega seda, mis sulle rõõmu pakub, muu jaoks hoia silmad kinni.
Sel aastal on taevas teistsugused pilved, ei see pole õige. Mul on aega taevasse vahtida ja rohkem pilvi imetleda, see on tõesti ilus. Ka öised tähed.
Ma jätsin ära rida kodutöid, nüüd koristan 1 kord nädalas, toon tuppa kuu aja puud korraga, siis ei pea iga päev vedama, ei pese nõusid, lasen seda nõudepesumasinal teha....
Kuigi mulle meeldib asju alati lõpetada, oli mul siiski kuhjunud hulk lõpetamata tegusid. Kirjutasin, lugesin, parandasin, koristasin, ühesõnaga tegin ära lihtsalt asju, mis ammu ootasid oma ´aega. Ja nii hea on.
Otsustasin, et ei hakka väga vaidlema, vaid kuulan, ja lasen teistel olla, kuid jalutan ka minema kui hakkab igasugune „hala". Siit täiendasin budismi lauset: et kuulan seda ilusat, mis kõrvadele hea, ja panen kõrvad kinni mõttetuste ees. Suunan teemasid nii, et need minu lähedal alati helgeks jäävad.
Ma hakkasin arutlema, miks inimesed usuvad selle aasta maailmalõppu? Ma pole selle jabura ideega mitte kaasagi mõelnud. Usuvad selleks, et seal on öeldud, et vaimselt kõrgel olevatel inimestel nö. tase tõuseb, teised langevad. Lihtne? Ei pigem loidus, et miski muudab, aga ma ise ei pea midagi tegema. Algab kõik ju meie suhtumisest, kui me väidame, et päike paistab kogu aeg - siis see on tõsi. Kuid kui me ei pane end soojalt riidesse ja ütleme, et on külm, siis ka see on tõsi. Küsimus on heaolutundes, mida saame ise luua, oma sõnadega, valikutega ja tegudega. Ja ei ole nii, et on kohustused, muidugi on, kuid ka neid saab mõnuga teha.
Keerisest välja või kas või natukenegi enda jaoks rohkem on mitmeid kordi ilmaruumile parem kui rahulolematus. Oma aeg, oma imetlemised, oma... Olulisem on olla selles heas voos, kus ongi loomulik, et kõik on OK. Teistsugust pilti pole vaja.
Iga inimene paneb oma elu moto ise kokku, minul on: ELU ON NAUDING JA MA OLEN ELUS!
Milline on sinu hea moto?
Sündinud optimistina, ja mitte ainult...
Päikest maailmale!
